Läbi Piibli lehekülgede kulgeb jutustus Jumala südame murdumisest. Hesekieli raamatu 16. peatükis kirjeldab Jumal oma rahvast kui soovimatut tütart, kelle Ta leidis kõrbesse jäetult. Ta viib tütarlapse koju, peseb ta puhtaks ja kasvatab üles ning tütarlapsest peab saama Kristuse pruut. Sama lugu kerkib esile Uues Testamendis, kui Paulus meenutab Korintose kogudusele: „Ma olen teid kihlanud üheleainsale mehele, et teid puhta neitsina esitada Kristusele.“ (2. Kiri korintlastele 11:2)
Nii Vanas kui ka Uues Testamendis osutub pruut truudusetuks. „Aga sina olid kindel oma ilus ja hoorasid oma kuulsuse varal.“ (Hesekieli 16:15) Uue Testamendi kogudus käis sama rada Constantinuse ajastust edasi liikudes, eemaldudes usust viimaks nii kaugele, et Ilmutusraamatus kujutatakse teda prostituudina: „Naine oli riietatud purpurpunasesse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ta käes oli kuldkarikas täis jäledusi ja oma hooruse saasta.“ (Ilmutuse 17:4)
Ilmutusraamatu 17. peatüki naise (ehk koguduse) kirjelduses on põnev üksikasi, mida on kerge tähelepanuta jätta, kui seda lähedalt ei uurita. Naist kirjeldatakse kandmas kaht värvi − purpurpunasest ja erepunast −, mis mõlemad esinevad Vana Testamendi pühamu lõimede hulgas (2. Moosese 25:4). Paljude jaks on naisel Jumala rahva välimus; ta ootab ja nõuab teenimist. Kuid lõimede hulgas oli kolmas värv, mis on tähelepanuväärselt selle truudusetu naise riietest puudu − sinine.
Miks on sinine värv truudusetu naise riietusest välja jäetud? See kujutab Jumala seadust, Jumala trooni peamist alust ja lepingut Tema rahvaga. Iisraellastel kästi panna rõivaste „hõlmatuttide külge sinine nöör“, mis meenutaksid neile Jumala käskude täitmist. Tänapäeval on hääli, mis arvavad, et Jumal ei ole käske pidavast rahvast huvitatud, aga need hääled tulevad valelt naiselt, sellelt, keda kujutatakse teravas kontrastis rahvaga, kes „hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku“ (Ilmutuse 14:12).
In English