Kirurg Richard Seltzer jutustab oma raamatus „Mortal Lessons” („Surma õppetunnid”) unustamatu loo: „Ma seisin voodi kõrval, kus lamas noor naine. Tema nägu oli üle elanud operatsiooni, tema suu oli halvatusest väändunud, klounlik. Üks väike näonärvi haruke, see, mis läheb suu ühe lihase juurde, oli läbi lõigatud. Ta jääbki niisuguseks. Võin lubada, et kirurgina järgisin äärmise innukusega naise ihu kõverusi, kuid sellegipoolest pidin põsest kasvaja eemaldamiseks selle väikese närvi läbi lõikama.
Tema noor abikaasa on palatis. Ta seisab teiselpool voodit ja koos paistavad nad viibivat õhtuses lambivalguses minust eraldatult. Kes nad on, küsin ma endalt, see mees ja see minu tehtud viltuse suuga naine, kes vaatavad üksteist nii suuremeelselt, ihaldavalt? Noor naine räägib. „Kas mu suu jääb alatiseks niisuguseks?” küsib ta. „Jah,” vastan mina, „jääb küll. Sellepärast et närv on läbi lõigatud.” Ta noogutab ja vaikib. Kuid noor mees naeratab. „Mulle see meeldib,” ütleb ta. „See on täitsa armas.”
Korraga ma tean, kes ta on. Ma mõistan ja langetan pilgu. Keegi ei ole jumalaga kohtudes julge. Unustavalt kummardub mees naise viltust suud suudlema ja ma olen nii lähedal, et näen, kuidas mees väänab oma huuli, et need naise omadega sobiksid, näitamaks naisele, et nad saavad ikka suudelda.” (Brennan Manningi raamatus „The Ragamuffin Gospel”, lk 105, 106)
Kas see pole tore lugu? Kas võib olla, et selleks me olemegi kutsutud – väändunud suudluse kogukonnaks? Väänama oma elu, kohandama oma südant, vormima oma embust, et tõmmata ligi neid, kes oma kõverdatuses igatsevad saada märgatud, hoitud ja armastatud?
„Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.” Missugust seadust? Kindlasti meenutab Paulus Päästja teist suurt käsku: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” (Mt 22:39) Sest mida muud võib lõpuks üksteise koormate kandmine tähendada? Kas pole Kristuse seadus saada oma venna ja õe hoidjaks? Kas pole Kristuse tahe, et meist saab reaalne elav kogukond, mis on kõikjal (või vähemalt kogu linnas) tuntud selle poolest, et otsustame armastada moraalselt vildakaid, sotsiaalselt ja vaimulikult kõveraid? Kas Jeesuse seaduse täitmine ei tähenda tegelikult, et valitutest peab saama rohkem kui lihtsalt usu kogukond – et meist peab saama lihast ja verest kogukond, kes armastab inimloomust selles väändunud maailmas, kuhu Jumal on meid pannud? Väändunud suudluse kogukond. Lõppude lõpuks armastas Tema meid niiviisi esimesena.
In English