Enamik Piibli tähelepanelikest lugejaist tunnistab, et Jumal ootab oma rahvalt kuulekust, kuid see viib vahel moonutatud arusaamani sõnakuulelikkuse olemuse kohta. Lihtne on lugeda Piiblist sellist teksti, nagu on tänane, ja jõuda järeldusele, et Jumal valvab taevaväravas nimekirjaga ja laseb sisse ainult need inimesed, kes teenivad selle jaoks piisavalt sõnakuulelikkuse punkte.
Esimene probleem selle vaatepunkti juures on Jumala iseloomu vääriti mõistmine. Peaaegu võimatu on uurida Kristuse risti ja jõuda järeldusele, et Jumal näeb vaeva selleks, et inimesi oma riigist eemal hoida. Milleks anda nii suur kingitus − oma Poja elu −, kui Ta pärast seda üritab leida võimalusi, kuidas sind oma riigist välja jätta?
Teine probleem on motivatsiooniga. Jumala rahvas ei pea Tema käske pelgalt kohustusest. Muidugi on päevi, mil teed seda, mis tead õige olevat, segi kui sa seda ei tunne. Pealegi on armastuse praktiseerimine otsus, mitte emotsioon, ning tõeline armastus Kristuse vastu juhindub pigem põhimõttest kui üksnes tundest. Aga me ei kuuletu Jumalale selleks, et teenida Jumala kontrollnimekirjas plusspunkte.
Tegelik motivatsioon on toodud Ilmutusraamatu 14. peatüki alguses. Meie otsaesisele on kirjutatud Isa nimi (salm 1); meie huvid on niivõrd Tema omadega põimunud, et Tema iseloom saab osaks meie olemusest ning me hakkame loomulikult peegeldama oma elus Tema tahet. Meie igatsus olla Temaga koos on nii sügav, et me järgime „Talle, kuhu ta iganes läheb“ (salm 4).
Pööra tähelepanu vanematele paaridele ning sa märkad midagi huvitavat: nad on veetnud teineteise läheduses nii palju aega, et võivad hakata isegi sarnaselt riietuma. Sellepärast peab Jumala rahvas Tema käske − nad on Tema lähedusest nii kaua rõõmu tundud, et Tema moraaliseadus saab osaks nende olemusest. Veeda aega Jeesusega, ütles üks mu jutlustajast sõber, ja sa hakkad armastama seda, mida varem vihkasid, ning vihkama seda, mida varem armastasid.
In English