LUNASTUS JA ANDESTUS

Kristuse arm on suuteline patust hinge õigeks mõistma, ilma et viimasel peaks selleks mingeid teeneid olema. Õigeksmõistmine on täielik ja lõplik pattude andeks- andmine. Hetkel, mil patune Kristuse usus vastu võtab, saab ta andestuse. Kristuse õigus kantakse üle temale ja ta ei pea enam kahtlemagi Jumala andestavas armus.

Usk ainuüksi ei suuda meid päästa, sest tal pole võimu kaotada meie süüd. Kristusel on jumalik vägi lunastada kõiki, kes usuvad. Õigeksmõistmine tuleb Kristuse armutegude kaudu. Ta on maksnud patuse lunastamiseks vajaliku hinna, kuid siiski saab Jeesus meid õigeks mõista vaid meie usu kaudu Tema veresse.

Patune ei saa loota oma heategudele kui õigeksmõistmise alusele. Ta peab jõudma niikaugele, et tunnistab oma patte ning võtab innukalt vastu tema teele langevaid valguskiiri. Ta lihtsalt haarab kinni tasuta pakutavast rohkest armust, mis tuleb Kristuse vere kaudu. Ta usaldab Jumala tõotusi, milled Kristus on muutnud tema jaoks pühitsuseks, lunastuseks ning õiguseks. Ja kui ta otsustab Jeesust järgida, kõnnib ta tasasel meelel valguses, mida ta rõõmsal meelel ka teistele jagab.6BC1071

Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (1Jh1,29), ta muutub. … Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest, rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes, kannatada raskusi, tunda pilget või tagakiusamist Tema pärast.DA 439,440