KRISTUS SURI MEIE KÕIGI EEST

Tähtsaim osa igapäevasest teenistusest oli üksikisikute eest toimetatav teenistus. Kahetsev patune tōi oma ohvrilooma telgi sissepääsu juurde ning, asetanud käed ohvri pea peale, tunnistas ta üles oma patud. Nii kandis ta sümboolselt patud endalt üle süütule ohvrile. Seejärel tappis ta looma oma käega ning preester viis vere pühamusse ja piserdas seda vaheteki ette, mille taga oli laegas seadusega, millest patune oli üle astunud. Sellise toiminguga kanti patt vere vahendusel sümboolselt pühamule. Mōnel juhul ei viidud verd pühasse paika, kuid siis pidi preester ohvri liha sööma. … Mōlemad tseremooniad sümboliseerisid patu ülekandmist kahetsevalt patuselt pühamule.

Selline teenistus jätkus päevast päeva kogu aasta. Sel teel pühamusse kantud Iisraeli patud rüvetasid pühamu ja nii tuli patud sealt kōrvaldada erilise toimingu kaudu. Jumal käskis teostada lepitust pühamu mōlema osa eest. “Iisraeli laste roojuse pärast” (3Mo 16,19) tuli puhastada ja pühitseda ka altar. Kord aastas, suurel Lepituspäeval, sisenes preester kōige pühamasse paika, et puhastada pühamu. Seal teostatud töö lōpetas pühamuteenistuse aastase tsükli. …

Mooses püstitas maise pühamu selle eeskuju kohaselt, mida talle Siinai mäel näidati. See oli “praeguse aja kohta vōrdum, mille kohaselt ohverdatakse ande ja ohvreid”. Püha ja kõige püham paik olid “taevalike asjade kujud”. Kristus, meie suur Ülempreester, on “tōelise telgi ametitalitaja, mille on ehitanud Jumal ja mitte inimene” (He 9,9.23; 8,2).PP354-356

Jumal on alati valmis … vastu võtma kahetsevat patust ning kuuleb alati oma rahva palveid.ST Nov.22,1883