Rõõmusõnum Patmoselt
Avaldatud 12.4.2012, rubriik Päeva sõna
„...langesid kakskümmend neli vanemat troonil istuja ette ning kummardasid teda, kes elab igavesest ajast igavesti, ja heitsid oma pärjad trooni ette, hüüdes: „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt...” (Ilm 4:10, 11)
Kui sa esimest korda Piibli avad, leiad sealt poeesiat ja laule, prohvetikuulutusi ja tähendamissõnu, ent peamine jutustus on mitmekihiline. See räägib inimeste ajaloost, kuid see on midagi enamat. Pühakiri kirjeldab ühe rahva ajalugu ja suhet Jumalaga, kuid see pole niivõrd rahvaste ajalugu kuivõrd Jumala tegude aja-lugu.
Me arvame sageli, et kummardamine on aeg, mil keegi pastor tuletab meile meelde, mida me peame tegema. Ent piibellik tee-nimine ei räägi sellest, mida meie peaksime tegema – see räägib sellest, mida Jumal on teinud. „Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele” (Ps 111:4). Kui Iisrael vaatas üle, mida Issand oli tema heaks teinud, täiustas see tema suhet Jumalaga. Iisrael mee-nutas Jumala tegusid ja selle tulemusena muutus iisraeli suhe Ju-malaga tugevamaks. Jumala teod olid võimsad, need muutsid võimsal moel maailma ajalugu. Kui Jumal uuesti nii võimsalt te-gutses, taassütitas see Tema esimeste tegude väe. Jumala võimuses on taas muuta ajalugu ja suunata olukordi paremuse poole. Iisrael-lased meenutasid Tema minevikutegusid – nende kaudu muutus Jumal reaalseks ka olevikus.
Ühe suure koguduse vanem tundis, et tema vaimulik kogemus kärbub. Ta ei suutnud mingil põhjusel teenistusel jutlusi jälgida. Ta suhe Jumalaga oli käest libisemas ja ta oli valmis alla andma. Ent ta otsustas siiski veel ühe korra proovida. Ta läks ühel püha-päevahommikul linna väiksesse baptistikogudusse.
Kui kahju! Jutlustaja oli sel nädalal ära ja diakon luges ette mingisugust teksti. Ta muudkui pomises ja kogu kogudus näis olevat nagu poolunes. „Ma otsustasin, et see on viimane kord, kui ma kirikusse lähen, ja nüüd on see ka juhtunud,” mõtles mees. Ent kui ta oli just tukastamas, juhtus midagi kummalist. Umbes iga viie või kümne minuti järel tõstis diakon, kes näis olevat täiesti abitu, oma silmad tekstilt ja ütles: „Noh, ma ei tea, kuidas sellega päriselt on, aga ma tean ühte: Jumal suudab kõike!” ning jätkas oma pomisemist järgmised viis või kümme minutit. Siis ütles ta jälle: „Noh, ma ei tea, kuidas sellega päriselt on, aga ma tean ühte: Jumal suudab kõike!”
Umbes 20 minuti pärast tundis kogudusevanem, et Jumala ko-halolu soojendab ta südant. Hiljem ta rääkis: „Järsku ma tundsin, et Jumal tõesti suudab. Jumal suudab tulla minu juurde sinna, kus ma olen. Pole oluline, kes jutlustab.” Ja pole oluline, kui surnud on kogudus või kui ajast maha jäänud on teenistus. Kui sina val-mistud Jumala võimsateks tegudeks, suudab Ta surnuid üles ära-tada!
Issand, pööra mu pilk elu paljudelt segajatelt võimsatele tegudele, mida Sina minu heaks oled teinud. Muutugu Sinu iseloom ja Sinu teod minu elu sisuks ja keskpunktiks.