Üks vangivalvur rääkis mulle kord vangist, kes oli hiljuti põgenenud. Vangla oli kaljusaarel, mis kerkis esile ookeani jäisest veest. Veepiiril ei olnud aeda, sest oletati, et see, kes üritab kinnipidamisasutusest ujudes põgeneda, sureb alajahtumise tõttu ammu enne seda, kui tal õnnestub maale jõuda. Keegi oli just tõestanud, et see oletus on vale.
„Mis sa arvad, kas ta leitakse üles?“ küsisin ma. Ja siis tuli tõeline üllatus: „Oh, arvatakse, et on teada, kus ta on. Oodatakse lihtsalt, et ta sooritaks uue kuriteo, et saaks talle palju pikema karistuse määrata.“
Või nii. Mul on ikka veel kahtlusi selle loo tõepärasuses, kuid see pani mind kristlikule kogemusele mõtlema. Karistussüsteemis on nii, et kui sooritad kuriteo, tasud ühiskonnale sellega, et veedad määratud aja vanglas. Pärast seda, kui asi on rahunenud, oodatakse, et elad eeskujulikku elu ega soorita enam ühtegi kuritegu. Oletatakse, et sa püsid uue elustiili juures. Või vähemalt on teooria selline.
Paljud inimesed suhtuvad andestusse õigusliku hoiakuga − kui oled kord õiguslikud toimingud täitnud, võid minna oma senise elu juurde tagasi. Selline suhtumisviis peab ristimist nagu lõppsihtkohaks: sul on asjad Jumalaga korras, nii et võid kogu asja unustada, sest nüüd on sul olemas see, mida vaja. Nagu oleksid tasunud parkimistrahvi − kui see on tasutud, on see läbi. Sa ei pea selle ametniku nime meeles pidama Sa ei kohtu (loodetavasti) selle ametnikuga enam kunagi.
Kuid pane tähele Pauluse nõuannet Timoteosele: „Sina püsi selles, mida sa oled õppinud.“ Andestus ei ole saabumiskoht, see on algus. Jumal ei ole taevane ametnik, kes lihtsalt kogu makse ja teeb sinu kohta märke „lepitatud“. Ta soovib suhet ja ainus tõeline tulevik on Temaga keskpunktis. Jah, Jumal andestab, kuid see on alles algus. Ta ei ihka pelgalt sinu õiguslikku julgeolekut, vaid igavikku koos tuliuue sinuga. Ja siinpool Jeesuse teist tulekut on Ta andnud sulle pühad kirjad, „mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu“ − usaldusväärse meetodi suhte jätkamiseks igal päeval.
In English