Rõõmusõnum Patmoselt

Inimkonna üks peamisi ajaviiteid on teiste inimeste vigade üle naermine. On hämmastav, missuguseid rumalusi inimesed pinge all ütlevad. Ja me naerame, võib-olla sellepärast, et sügaval sisimas me teame, et me oleme kriisi ajal võimelised samasugusteks ruma-lusteks. Mõtle sellisele telefonikõnele, mis tuleb haigla trauma-punkti.

Helistaja: „Kui mu ema peab võtma oma retseptiravimit iga kuue tunni tagant, kas siis praegu on õige aeg selle võtmiseks?”

„Millal ta viimati rohtu võttis?”

Helistaja: „Kell viis pärastlõunal.”

„Ja mis on kell praegu?”

Helistaja: „Praegu on kell 11 õhtul.”

„Seega...?”

Helistaja: „Kas siis on praegu õige aeg?”

Helistaja: „Mu ribid on valutanud juba ehk kuu aega. Ma ar-van, et need on murdunud. Ma olen valu vastu alkoholi joonud, aga see ei aita. Kas ma peaksin ehk midagi muud tegema?”

Helistaja: „Ma jõin just Odwalla õlut, mis oli neli päeva sooja käes seisnud. Kas ma peaksin oksendamiseks mingit rohtu võt-ma?”

„Kas see Odwalla õlu maitses halvasti?”

Helistaja: „Jah, kohutavalt. Ma jõin kõik ära.”

„Miks te seda jõite, kui selle maitse oli halb?”

Helistaja: „Noh, mul oli väga kiire.”

Inimeste rumalus võib olla nii naljakas, et ka Jumal saab mõni-kord kõhutäie naerda (Ps 2:4, 59:8). Aga huumoris on peidus võimas vaimulik sõnum. Tõeline tarkus on Jumala päralt (Ilm 7:12) ja kõik, kes soovivad, võivad seda Temalt saada (Ilm 17:9)! Igaüks meist võib saada Jumala tarkust, igaüks meist on vaid ühe kriisi kaugusel naerualuseks muutumisest!

Issand, mulle on taas meenutatud minu sügavat vajadust tarkuse järele, mida vaid Sina saad anda. Õpeta mind täna.