Rõõmusõnum Patmoselt

Kuna selles kohas, kus ma õpetan, on palju korea üliõpilasi, olen hakanud huvi tundma selle kultuuri aspektide vastu. Üks huvitavamaid nüansse on kummardamine. Nii nagu paljudes aasia kultuurides, on ka korea kultuuris kummardamine tervituse osa, aga ka tänu ja vabandamise väljendus.

Ma olen märganud, et nendel kummardustel on eri vormid. Kui kohtuvad kaks sama staatusega inimest, on kummardused oma ulatuselt samad: madalad, kuid mitte liiga. Kui kõrgema staa-tusega inimene kohtab madalama staatusega inimest, tunnustab ta teda kummarusega, kuid see ei ole nii sügav kui kõrgema staatusega persooni puhul. Ja kui keegi osutab teisele kena žesti või on teinud kingituse, on kummarduse sügavus proportsioonis kingituse või žesti väärtusega.

Midagi sellist võib tähele panna ka vabandamise kummarduse juures. Korea kultuuris on ütlus, et kui keegi on mõne suure ru-malusega hakkama saanud, siis saab olukorra päästa vaid see, kui too inimene „peab meeles kummardada väga madalale”. Mida sügavam kummardus, seda suurem kahetsus. See võib aidata isegi lääne kontekstis. Minu naine on mõnikord minu peale pahane, kuid mehe kummarduses naise ette on midagi, mis paneb südame sulama (või mis äratab imetlust) ja lahendab olukorra, millest oleks võinud kasvada tüli.

Õppejõud võivad ka korea tudengeid tervitades kummardada, ent see kummardus on vaevumärgatav, pigem nagu noogutus. Kuid korealaste jaoks ei ole see kummardamisesüsteem hoolikalt läbi mõeldud tegevus. See on pigem instinktiivne, spontaanne kultuuriline reaktsioon sündmustele ja inimestele. Sarnased ri-tuaalid kehtisid ka kreeka-rooma antiikmaailmas.

Tänases salmis kasutatud kreekakeelne sõna kummardama kohta esineb Ilmutusraamatus tavaliselt teenimise tähenduses. See viitab teadmisele, et keegi teine valitseb ja et Tema on väärt kum-mardamist ja ülistamist. Selle salmi juured on Vanas Testamendis. Nende pojad, kes rõhusid Baabüloni juute, pidid kummardama nende ette, näidates, et pagulased ei ole enam põlu all, vaid nüüd-sest on nad austatud (Js 45:14; 49:23; 60:14). Juudid ei tundnud vajadust oma alandamise eest kätte maksta. Jumal ise pööras nen-de õnne. Samamoodi mõistetakse ühel päeval õigeks kristlased, kes olid surutud juutide ja paganate vahele (Ilm 3:9).

Issand, kui mind surutakse alla või saavad teised võimalusi, mille kohta ma tunnen, et mina neid väärin, aita mul usaldada Sind selles, et Sa teed kõik heaks omal ajal. Aita mul mitte võtta asju enda kätte, vaid oodata kannatlikult Sinu aega.