Rõõmusõnum Patmoselt

Bob on Filipiinidelt pärit presbüüteri kiriku pastor. Mõned nimetavad teda sündinud pastoriks. Temaga rääkides tead, et oled vestelnud uskliku inimesega.

Ühel päeval jutlustama minnes jäi ta oma naise juures seisma ja võttis kaasa oma 10kuuse tütre. Hoides last kätel, astus Bob poodiumile ja alustas jutlust. Alguses väike tüdruk lihtsalt vaatas inimesi enda ees, ent varsti haaras ta isa lipsust ja pani selle suhu. Kõik naersid. Pastor Bob vabastas oma lipsu ja pani selle pintsaku sisse tagasi ning jätkas jutlusega.

Väike tütar haaras siis prillide järele ja tõmbas need isa peast ära. Inimesed kihistasid naerda. Võtnud prillid lapse käest ja need tagasi ette pannud, andis pastor Bob oma tütrele musi. Ja jätkas jutlustamist. Minuti pärast võttis laps kinni isa ninast! Kõik, kaasa arvatud pastor Bob ise, hakkasid naerma.

Kui kõik olid vaikseks jäänud, küsis pastor koguduselt: „Kas on midagi, mida ta võiks teha, mida ma ei saaks talle andestada?” Inimesed mõtlesin enda lastele ja lastelastele ning raputasid pead.

„Aga millal see lõpeb?” jätkas pastor Bob küsimist. „Kas 3-, 15- või 30-aastaselt? Kui vanaks peab inimene saama, enne kui te unustate, et kõik on Jumala lapsed?”

Kuulajaskond oli täiesti vaikne. Oleks võinud kuulda nõela kukkumist.

Pastor küsis väga leebelt: „Ja millal sa unustasid, et ka sina oled Jumala laps?”

Kas Jumal armastab meid vähem kui meie oma lapsi? Kas 3-aastase ülesanne peres on mitte kunagi segadust korraldada? Kas ta peab täitma mingeid tingimusi, et ta alles jäetaks? Kas me usume, et Jumal on halvem lapsevanem kui enamik meist? Kas me tunneme enda sees, et me ei suuda iial olla piisavalt head, et ära teenida Tema meelehead ja vastuvõtmist? Teadlikult või alateadlikult lähtume Jumalaga suheldes hirmul põhinevast lepingust, paljud meie käitumismustrid ja suhted saavad alguse jõupingutustest, et vältida Tema kohtumõistmist.

Paljud meist elavad hirmus, et Jumala armastust ära teenida. Me oleme vastumeelsed uskuma, et me lihtsalt kuulume Talle. Ehk on see meie stressi peapõhjus. Ehk vajame muutust – saada taas lasteks, et tunda ära, kui palju Jumal meid tegelikult armas-tab.

Issand, ma tänan Sind selle eest, et oled mind oma perekonda Kristuses vastu võtnud. Tänan Sind nende armastuse märkide eest, mille sa minu ümber maailma oled pannud. Ma puhkan täna Sinu armastuses.