2008. aastal uuendas Vatikan järsku igivana pattude nimekirja, mis oli koostatud 7. sajandil, kui Gregorius I oli Rooma piiskop. Algset seitsme surmapatu nimekirja täiendati uute rikkumistega, nagu näiteks saastamine, narkokaubandus ja abort. Keskaegse traditsiooni kohaselt toob surmapatt kaasa hinge igavese kaotamise.
Ammune pattude kategoriseerimise traditsioon eksisteerib veel mõnes kristluse osas, kus tehakse vahet „surmavate“ ja „andestatavate“ pattude vahel. Surmapatul on rasked tagajärjed. Öeldakse, et kui sa ei kahetse, siis kaotad lõpuks pääste. See sisaldab igasugust kümnest käsust üleastumist. Andestatavat pattu jällegi peetakse vähem tõsiseks ja sel ei ole nii rängad tagajärjed.
Arusaadav, et inimesed soovivad patte kategoriseerida, et mõned neist paistaksid vähem tõsised; paljud meist teevad sama. Näiteks teeme vahet tunnistajapingis valetamise ja „hädavale“ vahel. Kuid vastupidiselt igivanale traditsioonile ja meie soovile mõnda pattu väiksemaks muuta õpetab Piibel, et iga patt on tõsine ja iga patt toob kaasa surma. Tänapäeval peaks enamik inimesi Eedeni keelatud puust söömist tühiseks rikkumiseks, umbes sama tõsiseks nagu see, kui laps võtab salaja köögist küpsist. Kuid Jumal väljendas täiesti selgelt, et see oli väärt surmanuhtlust nagu iga teinegi patt.
Miski ei oleks saanud patu tõsidust vanaaja iisraellastele valusamalt selgeks muuta kui pühamu õues ohverdamine. Patune ei pidanud lihtsalt looma ära andma, ta pidi ise loomalt elu võtma. Oli ilmselge, et tema enda teod olid läinud süütule loomale elu maksma.
„Ainult risti valguses võib mõista patu erakordset patusust,“ meenutab meile Ellen White2*. Kui näeme Jumala Poega ohvrialtaril, siis teame, et meie patud asetasid Ta sinna ning ei ole mingit kahtlust selles, et patt on tõsine ja surmav. Kui sa mõtiskled Tema anni suurusele, siis ei kahtle sa ka selles, et Tema armastus sinu vastu on samuti tõsine ega tunne piire.
In English