Seitsmeaastasena mängisin naabrite piimafarmi juures, kui värav, millel ronisin, paiskus järsku lahti sõnnikuaugu kohale ja lennutas mind rinnuni virtsa sisse. Suurte raskustega kahlasin august välja ja kõndisin alandatult ligi kilomeetri mööda kuuma külavaheteed oma koju.
Mul oli piinlik, ma olin õnnetu ja tundsin end väga ebamugavalt. Ma tahtsin ainult koju saada, kuid peagi avastasin, et koju pääsemine ei olnudki nii lihtne, nagu olin arvanud. Ema oli eesõues ning ta lõikas kohe ära minu pääsu majja. „Sa ei või niimoodi sisse tulla!“ hüüatas ta, ilmselt kujutledes seda kohutavat laga, mille jätaksin välisukse ja vannitoa vahele. „Sa pead enne puhtaks saama, kui su sisse luban!“ Ja nende sõnadega keeras ta aiavooliku minu suunas ning uhtis minu ebahügieenilise äparduse tagajärjed maha.
Enne kui preestritel oli lubatud pühamuga seotud rituaalides osaleda, pidid nad end pesema suures veega täidetud vasknõus. Nad olid patused inimesed, kes olid patu kohutavate tagajärgedega rüvetatud, ja pühamu oli Jumala taevase troonisaali sümbol. Ei ole mingit kahtlust, et Jumal armastab meid ja et Tema kuningriik on meie päriskodu, kuid enne, kui Ta lubab meid enda lähedusse tagasi, peab Ta lahti saama patusaastast, mis on meie elu rikkunud. Meie patul ja sügavalt juurdunud mässumeelsusel ei lubata seda riiki rikkuda ning see peab saama maha pestud enne, kui meid uuesti sisse lastakse.
Hea uudis on, et Jumal ei tõuka meid eemale. Selle asemel on Ta teinud ettevalmistused meie puhastamiseks ning kõik, mida vajame, on Kristuses olemas. Kui me seda soovime, siis saab Ta meil aidata patusaasta maha jätta ja leida kodu koos Temaga. „Ülekohtused ei päri Jumala riiki,“ hoiatab Paulus korintlasi. „Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (1. Kiri korintlastele 6:9, 11)
In English