Rõõmusõnum Patmoselt

Laulmise heli tuleb sellesse pilti täiesti ootamatult, kuna vere-jõed ei ole veel kadunud (Ilm 14:19–15:2). Näib, et muusika ja rõõmustamine peaks olema praegu keelatud. Aga mõnikord tuleb laul esile kõige võimsamalt siis, kui see on ettekavatsemata.

Tegu oli prooviesinemisega. Seepärast ei olnud seal trumme, taustalauljaid ega mingeid ootusi. Sam Phillips oli kuulnud hea väljanägemisega kohalikust poisist, kellele meeldisid ballaadid, kes teadis paari kitarriakordi ja keda oli õnnistatud uhkeldavalt origi-naalse nimega Elvis Presley. Uutmoodi heli otsingutel oli Phillips kuulanud oma Sun Recordsi stuudios pea iga Memphise lauljat. Sel 1954. aasta suveõhtul päev pärast iseseisvuspäeva oli 19-aastane Elvis järjekorras järgmine.

Phillips palus kahel muusikul, kitarrist Scotty Moore’il ja bas-simängijal Bill Blackil tausta mängida. Kell seitse õhtul, pärast paari mõttevahetust ja närvilist naeru paigutas Phillips trio kohta-dele. Seejärel küsis ta Elviselt, mida ta tahaks mängida. Kostus veel närvilist naeru. Elvis teadis vaid mõnda laulu ja neistki enamust ei suutnud ta mängida algusest lõpuni. Trio soperdas kuidagi ära laulu „Harbour Lights”, mis oli olnud Bill Cosby 1950ndate hitt. Kontrollruumist kõlas Phillipsi „See on päris hea”, mis oli vale. Elvise hääl oli igav ja mehhaaniline. Phillips kuulutas välja vaheaja.

Kuna olukord ei olnud enam nii ametlik, võttis Elvis oma ki-tarri ja jantis sellega oma lõbuks niisama, mängides Arthur Crudupi vana bluusilaulu „That’s All Right”. Ainult et ta ei laul-nud bluusi. Tema hääl oli pigem eufooriline ja rütm oli täiesti vale – liialt pöörane, peaaegu metsik. Kuna trumme polnud, patsutas Black oma basskitarril rütmi kaasa ja Moore’i kitarrikäigud mängisid kord loo viisi, siis jälle muid helisid. Phillips pistis oma pea kontrollruumist välja ja ütles kolmikule, et nad valiksid alustamiseks mõne koha ja mängiksid edasi. Kahe päeva pärast kõlas „That’s All Right” Memphise raadios. Phillips oli leidnud oma uue heli ja alanud oli rock and rolli ajastu .

Kui Elvis Presley’t ei oleks sel mitteametlikul „jämmimise” ajal lindistatud, ei oleks võib-olla mitte keegi temast midagi kuulnud (ma jätan teie otsustada, kas see oleks olnud hea või halb). Aga muusika on kõige võimsam siis, kui see peegeldab inimese ainu-laadse kogemuse sügavust. Just sellist laulu hakkavad lunastatud ootamatult hõiskama pärast nuhtluseid – spontaanset laulu oma sügavast kogemusest.

Issand, muuda minu kogemus sügavamaks, kui ma ise oskaksin ooda-tagi. Ma soovin laulda Moosese ja Talle laulu.