Rõõmusõnum Patmoselt

Suure linna kujundil on universaalne rakendus. Ilmutusraamat nimetab seda Soodomaks, Egiptuseks, Jeruusalemmaks ja Baabüloniks (Ilm 11:8; 14:8). See on ka maailma ajaloo lõpus olu-line faktor (Ilm 17). Seega on tõenäoline, et Ilmutusraamatu esi-mesed lugejad võrdsustasid selle metafoori Roomaga. Suurel linnal on võim (olevikus) ilmamaa kuningate üle. Metsaline, kellel naine sõidab, on samuti seitse mäge, mis esimese sajandi lugejatele meenutas arvatavasti Rooma seitset küngast. Esimese sajandi kristlased ja juudid viitasid Roomale sageli kui Baabülonile. Me võime sellest määratlusest midagi õppida.

Ilmutusraamatu kirjutamise ajal olid kristlaste seaduslikud õi-gused Rooma impeeriumis löögi alla sattunud. Juudid tegutsesid eesmärgiga kristlased sünagoogist eraldada. Judaism oli ainuke religioon, mis oli vabastatud Rooma religiooniseaduse alt. Kui kristlasi vaadeldi juutidest lahus, asetas see nad tõelisse hädaohtu.

Teine probleem, millega kristlased vastamisi seisid, oli pagana-test naabrite süüdistused. Kui paganad hakkasid nägema kristliku usu ja judaismi vahel erisusi, uurisid nad kristlust vaenuliku huk-kamõistuga. Nad süüdistasid kristlasi, et need olid „inimkonna vihkajad”. Väike-Aasia avalikud üritused olid paganlikest rituaali-dest läbi imbunud. Kristlased seega vältisid neid, et mitte minna kompromissidele. Paganad hakkasid neid pidama ühiskonna vas-tasteks.

Üldine rahvastik vaatles religiooni kui rootsi lauda. Nad võisid valida erinevate ideede seast ja võtta sealt endale meeldiva. Nii nagu tänapäeval, ei hinnatud ka siis inimesi, kes arvasid, et neil on õigus ja kõik teised eksivad. Selle tulemusena süüdistasid nad kristlasi „ateismis”, kuna nad ei teeninud ega kummardanud ühtki teist jumalat peale enda Jumala. Impeeriumi elanikel olid väga erinevad usulised eelistused, aga nad lisasid sellele riigi jumalate teenimise kui märgi oma truudusest riigile. Ent kristlased ei võtnud riigi jumalaid vastu ega teeninud neid. Seega pidasid paganad neid „ateistideks”.

Imelikul kombel pandi kristlastele süüks ka kannibalismi. See tulenes paganate arusaamisest Issanda pühast õhtusöömaajast, mille käigus kristlased „sõid oma Issanda ihu ja jõud Tema verd”. Kuigi kristlased mõistsid seda vaimulikus plaanis, võtsid nende paganatest naabrid neid mõtteid sõna-sõnalt. Seega levis kuuldus, et kristlased ohverdasid lapsi ja teisi, et süüa neid Issanda sööma-ajal. Sellised süüdistused muutsid maailma kristlaste jaoks eba-kindlaks paigaks.

Issand, ma olen tänulik, et saan elada suhteliselt turvalisel ajal. Hoia minu usk hea elu ajal tugevana.