Samamoodi nagu saame jätkuvalt õnnistusi Jumalalt, peame ka meie jätkuvalt andma. Kui taevane Heategija meile enam ei anna, siis võime leida ettekäände, et meil pole siis midagi jagada. Jumal ei ole kunagi jätnud meid ilma oma armastuse tõenditest selle kohta, et Ta teeb meile head. Ta annab taevast vihma ja viljakaid aastaaegu, jagab külluslikult oma heldeid ande ning täidab meie südame rõõmuga. Ta on öelnud: „Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.“ [1. Moosese 8:22]
Iga hetk kannab meid Jumala hoolitsus ja hoiab Tema vägi. Tema katab meie laua toiduga. Ta annab rahuliku ja kosutava une. Ta toob iga nädal meile hingamispäeva, et võiksime oma ajalikust tööst puhata ja teenida Teda Tema kojas. Ta on andnud meile oma Sõna lambiks meie jalgadele ja valguseks meie teerajal. Selle pühadel lehekülgedel leiame tarku nõuandeid ning alati, kui tõstame oma südame kahetsuses ja usus Tema poole, jagab Ta meile oma armu õnnistusi. Üle kõige on Jumala kalli Poja määratu suur and, kelle kaudu voolavad kõik ülejäänud õnnistused nii selleks kui ka tulevaseks eluks.
Kindlasti järgivad meid igal sammul headus ja heldus. Alles siis, kui soovime, et kõikväeline Isa lõpetaks meile oma andide jagamise, peaksime kärsitult hüüatama: „Kas sellel andmisel lõppu ei tule?“ Me ei pea Jumalale üksnes ustavalt andma kümnist, mida Ta enda omaks nimetab, vaid me peame tooma Tema varakambrisse annetusi tänuannina. Toogem rõõmsa südamega meie Loojale uudsevili kõigist Tema külluslikest andidest – meie kvaliteetseim omand, parim ja pühim teenistus. − The Review and Herald, 9. veebruar 1886.
In English