Oli 1935. aasta märtsikuu, kui 77-aastane härrasmees oli Los Angelese Glendale’i haiglas vähki suremas. Väsinud ja kurnatud usuvõitleja süda oli raske, sest ta teadis, et tema ja üks teine vana usujuht olid võõrdunud. Ta pidi asja enne surma korda saama. Ja nii saatiski surev mees, Arthur Grosvenor Daniells, seitsmenda päeva adventkoguduse esimees sada aastat tagasi, kiirustades sõnumi. Peagi istus A. G. Daniellsi voodiäärel Willie White, Ellen White’i poeg ja White Pärandihooldusnõukogu sekretär.
Koguduse arhivaar Bert Haloviak kirjeldab järgnevat osa nende vestlusest ajakirjas Adventist Review. (27. märts, 1997)
„White: „Ma igatsen aega, kui me saame koos istuda nagu vanasti ja rääkida Jumala töö edenemisest.”
Daniells: „Vend White, anna oma käsi. … Ma ei ole sulle head teinud.”
White: „Ära mõtle sellele. Mõtle sellele, mida me tegime, kui koos töötasime.”
Daniells: „Jah … selle vana aurulaeva pardal istudes töötasime välja mõned surematud põhimõtted. … Ma tahtsin suruda sinu kui ühe oma ustavaima maapealse sõbra kätt.”
Külastuse lõpul rääkis Daniells oma kolleegile, et ta teadis, et oli juhtimises vigu teinud, kuid tal oli hea meel, et oli olnud tihedalt seotud kaasaja ühe suurima tegelase Ellen White’iga.
Kaks päeva hiljem Daniells suri.”
„Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.” Väike hulk halastust võib palju korda saata, kas see ei võiks siis ulatuda isegi üle surma läve? Pole ime, et Matteuse evangeeliumi mäejutluse üheksas õndsakskiitmises on see õndsakskiitmine keskel, särav keskpunkt Jeesuse valitute kirjelduses. Sest mis võiks olla rohkem Õpetaja moodi kui valitud, kes halastavad üksteise peale?
Willie White’i emal oli õigus: „Ja viimasel tunnil leiavad halastajad varjupaiga kaastundliku Päästja halastuses ning nad võetakse vastu igavestesse eluasemetesse.” („Thoughts Form the Mount of Blessing”, lk 24) Halastus halastajatele isegi pärast surma!
In English