Rõõmusõnum Patmoselt

Avaldatud 24.9.2012, rubriik Päeva sõna

„Ma kuulsin valju häält templist hüüdvat seitsmele inglile: „Minge ja valage Jumala raevu seitse kaussi välja ilmamaa peale!” Esimene läks ning valas oma kausi välja maa peale, ning kurje ja tigedaid paiseid lõi inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.” (Ilm 16:1, 2)

Kas nendest nuhtlustest räägitakse otseses või kaudses tähendu-ses? Raske öelda. Ilmutusraamatu pildid eeldavad tavaliselt ku-jundlikku lugemist. Enamus raamatust, eriti pitserid ja pasunad, on loogiline vaid sümbolitena.

Kaudses tähenduses viitavad nuhtlused vaid patu tagajärgedele. Vana Testament nimetab neid lepingu nuhtlusteks. Esimese nuht-luse paised viitavad leeprale, mis sümboliseerib patu roisutavat mõju inimhingele. Seda, et vesi muutub vereks, võib arvatavasti tõlgendada ka sõna-sõnalt. Aga see, et kõik ookeaniveed muutuk-sid verest punaseks, eeldaks täielikku seaduse ja korra hülgamist või ülemaailmset sõda, mis tooksid kaasa sellised veresaunad, et ookeanivesi neist punaseks värvuks. Kui seda kujundit tõlgendada sümbolina, võiks see tähendada, et need, kelle süda on täis pattu, kaotavad ligipääsu eluveele. Kõrvetav päike võib viidata Jumala Sõna kiiskavale väele, kui see näitab pattu ja kutsub kohtu ette neid, kes Talle vastu astuvad.

Aga nuhtlused võivad olla ka täiesti otseselt kokkuvõte viimase põlvkonna õelate kohutavast kogemusest. Nad kannatavad valu ja kannatuste, äärmusliku saaste ja selleks ajaks juba täiesti kontrolli alt väljas oleva ilma käes. Kõik, mis muudab elu elamisväärseks, võetakse ära.

Tänapäeva inimesed ei räägi Jumala kohtumõistmisest. Nad tunnevad, et jumalus ei ole kohtumõistmiseks. Aga jõuluvana-teoloogia ei suuda tulla toime kurjuse reaalsuse või näiliselt mõtte-tu kannatamisega. Kui me muudame Jumala vaid lahkeks ja mitte kunagi kindlakäeliseks, eitame Tema valitseva isanda rolli kanna-tusi täis maailmas. Kui me oleme silmitsi kannatustega ilma, et tunnetaksime selleski Jumala eesmärki, viib kartuses, et saatus määrab kõike, meid meeleheitliku allaandmiseni. Jumal, kes ei mõista maailma üle kunagi kohut, ei ole Pühakirja Jumal – selline on meie enda valmistatud ebajumal.

See ei tähenda, et iga kord, kui keegi kannatab, on see jumali-ku kohtumõistmise tagajärg. Mõni kogeb kannatust kohtumõist-misena, teised võivad seda tunnetada usuproovina. Kannatused ei anna meile tavaliselt teada oma eesmärki, aga koondavad alati meie tähelepanu Jumalale, kes aitab meil mõista nende kannatuste mõtet. Kõige selle halva juures, mis maailmas juhtub, ei peaks meil olema raske uskuda, et meie maailm vajab õigluse jaluleseadmiseks Jumala kohut.

Issand, ma täna Sind iseloomukindluse eest, mis ühel päeval kõik halva siin maailmas heaks teeb. Anna mulle kindlust selle ajani usaldada Sind selle maailma valitseva isandana..
Jaga Facebookis