Rõõmusõnum Patmoselt

Kas sa oled kunagi kohtunud kellegagi, kes hoolitseb oma koer-te eest paremini kui oma laste eest? Koerad ei kuule ühtegi vande-sõna ega kannata nälga, samas saavad nad kogu tähelepanu, olgu päeval või öösel. Ükski ohver ei näi liiga suur. Üks minu sõber kommenteeris sellist olukorda: „Ma ei usu reinkarnatsiooni, aga kui ma usuksin, tahaksin ma tagasi tulla Pati koerana!” Koerad, keda nii koheldakse, tunnevad end tähtsana ja jalutavad ringi, arvates, et nad on sellise kohtlemise kuidagi ära teeninud.

Koeraskaala teises otsas on paljud loomad, keda oma reisidel olen näinud. Kohtades, kus inimesed on jalge alla tallatud ja vae-sed, koheldakse ka koeri sageli äärmiselt halvasti. Loiud, alatoide-tud, haletsusväärsed, nad ei lehvita iial oma saba ja näib, nagu lööks igaüks neid lihtsalt selleks, et nende vaeva suurendada. Need loomad on räpased ja nende silmad vilavad siia-sinna, sest nad kardavad inimese lähenemist.

Laodikeia on nagu poputatud koer. Nad eeldavad, et nende va-randus ja mugavus on midagi sellist, millele neil on õigus. Selle tagajärjena ei ole neil ainugi, et patt on pagendanud neid kõiki sügavale sisemisse õelusesse ja välja paistab ainult jõukuse ja kul-tuuri mask. Ja selle maailma haletsusväärsed ja halvasti koheldud tunnetavad sügavalt Laodikeia närust olukorda, millesse ta ennast on peitnud. Nad suudavad vaevu silmi tõsta ja üksteisele otsa vaa-tavad, rääkimata palvetamisest tervenemise pärast.

Kontoris töötas keskealine mees. Lapsepõlve-aegne pilastus muutis ta kolledži ja ülikooli seksuaalkiskjate suhtes haavatavaks. Kuigi ta soovis üle kõige abielluda ja pere luua, kartis ta intiimsust ja jooksis iga kord emotsionaalselt pakku, kui keegi vallaline naine temaga vestelda püüdis. Inimesed pidasid teda veidrikuks ega soo-vinud tavaliselt minna selle valu ligi, mis tema südames kaebles. Lõpuks nägi pastor sellest fassaadist läbi ja vestles temaga palju tunde sõbralikus õhkkonnas, nii et saladus tuli välja ja sellega sai tegeleda.

Kui me näeksime inimesi nii, nagu Jeesus neid näeb, oleksime šokeeritud, kui õnnetut elu enamik neist elab. Väheseid lohutab Jumala Sõna või teiste õrn tugi, nende vaimulik elu on loid ja vaiksetel ööhetkedel näevad nad end tõesti õnnetute, vaeste, pi-medate ja alastiolevatena. Kui Jumala arm on meid puudutanud ja muutnud, on meid kutsutud minema edasi ja olema katkiste ini-meste jaoks Jumala õrnad tervistajad. Kas selle elu laodikeia¬lased on oma vajadustest teadlikud?

Issand, ava mu silmad neile, kes on nõrgad – ükskõik, kas nad on oma nõrkusest teadlikud või mitte.