Looda Issanda peale

Avaldatud 12.8.2013, autor Evelin Nõmmik, allikas Meie Aeg

Pead sellel nädalavahetusel Jõhvis seerialoenguid. Mis on nende loengute laiem eesmärk?

Seminari esmane eesmärk on koolitada koguduseliikmeid andma piiblitunde oma sõpradele, perekonnale ja koguduseliikmetele. Miks me seda vajalikuks peame? Tunneme, et see on koguduse üks oluline osa, mille kaudu koguduseliikmed saavad oma usu kohta efektiivset tunnistust anda, et olla suuteline ütlema, miks nad usuvad seda, mida nad usuvad. See, kuidas meie saame selles aidata, on tuua nad Piibli juurde ning aidata Piibli abil mõista, miks me usume seda, mida me usume. Seda õpetab meile Piibel. Seminari teine eesmärk on aidata liikmetel teada, kuidas struktureerida Piibli õppimist ning aidata siis seda kellegi teisega struktureeritult jagada.

Sa räägid seminari jooksul palju lugusid. Kuidas sa need lood leiad?

Lood tulevad isiklikest kogemustest. Mõnikord kuulen midagi kelleltki teiselt ja võtan kasutusele. Teinekord on need kogemused, mida püüan meelde jätta. Minu jaoks on lugu miski, mis mulle rääkimise ajal meelde tuleb. Olen seda ettekannet teinud mitmes kohas ning lood aitavad inimestel seostuda mõtetega, mida parajasti esitan. Teemast lähtuvalt aitavad need seletada ning seoseid luua.

Nende päevade jooksul oleme kuulnud ja kuuleme veel palju erinevaid mõtteid. Kolme päeva mõtteid kokku võttes, millised on mõned põhipunktid? 

Piiblitund on meie tunnistuse vundament. Kui me piibliõppimist struktureerime, peame esitama mõningad olulised küsimused: kas see on tõsi? Kas see, mida ma jagan, on mulle omane? Kas ma usun seda? Kas see omab tähendust minu elus? Kui sellel on tähendus minu jaoks, kas saab olla tähenduslik ka kellegi teise jaoks. Kui ma seitsmenda päeva adventistina hingamispäeva pean, aga ei tea, miks ma seda teen, ei ma saa seda ka kellegi teisega jagada. Kui keegi küsib minu käest, miks ma olen seitsmenda päeva adventist, pean ma olema suuteline pöörduma Piibli poole ja selle abil näitama, et see on põhjus, miks ma olen seitsmenda päeva adventist. See on minu tunnistus sellest, mida ma usun, ning see tunnistus tuleb Pühakirjast. See ei ole midagi mida ma olen välja mõelnud, vaid Pühakiri annab mulle tõendusmaterjali uskumaks seda, mida ma usun. See on see, mida ma tahan, et inimesed oleksid suutelised oma perekonna ja sõpradega jagama. See ei pea olema tunniajane protsess. Kui me tõeliselt oma usku mõistame, saab seda teha paari minutiga. 

Elame väga teaduslikus maailmas ning tihti on kiusatus püüda Piiblit teaduse abil tõestada. Kui see, millest Piiblis kirjutatakse, leiab kinnitust ka teaduses, siis on see tõesti tõsi. Mida arvad sina teaduse ja Piibli suhtest?

Teadus on arenev. Oli aeg, kui teadlased arvasid, et maakera on lapik. Kuid uurimist jätkates avastati, et see on ümmargune. Oli aeg, mil teadlased arvasid, et Maa on universumi keskpaik. Edasi uurides avastati, et see ei ole universumi keskpaik ja et meie maa tiirleb ümber Päikese. Piibel ning selle tõde on olnud ammu enne teadlasi, ja see pole muutunud. Teaduse puhul tuleb aru saada, et kui teadus ei ühildu Pühakirjaga, tuleb muuta arusaamist teadusest. Peame laskma Piiblil – Jumala sõnal – toetada seda, mida usume. Andma kinnitust sellele, mida usume. Mulle meeldib teadus ja ma arvan, et see aitab meil mõista Jumala tööd, sest teadus on loodud Jumala poolt. Tema on kõige suurem teadlane, sest Temast on kõik alguse saanud. Nii et kõik, mida me teadust uurides teeme, on püüe Jumalast aru saada. Me ei muutu Jumalaks, me ei püüa Jumalat ümber lükata, vaid me püüame mõista, mida Jumal on teinud. Arvan et seni, kuni püsime nendes piirides, on teadus hea. Kahjuks peavad paljud teadlased ennast jumalaks ja kõiketeadjaks. Kõige selle juures tuleb neil oma arusaamisi ikka ja jälle ümber mõtestada. Piibel on see, mis oli ja on ja jääb. Piibel on igavene.

Kus on su juured ja milline oli sinu perekond?

Sündisin Jamaical. Elasime seal kuus aastat ning siis kolisime Inglismaale. Mina ja mu vennad kasvasime üles sealses kariibi kogukonnas. Kirik, kuhu kuulusime, koosnes peamiselt kariiblastest ning kodune toit ja kultuur oli kõik sellest mõjutatud. Minu vanemad olid adventistid, kes olid samuti adventperedes üles kasvanud, kuid noortena mõneks ajaks kirikust eemaldunud ning siis tagasi tulnud. Sellel tagasitulemise perioodil hakkasime terve perega kirikus käima. Kui olin umbes 10-aastane, sai mu ema uuesti ristitud. Mind ristiti 14-aastasena. Põhimõtteliselt kasvasin adventperekonnas, kus vanemad teadsid õpetust, kuid ei praktiseerinud seda alati nii, nagu peaks.

14 aastat on ristimiseks ja tõotuse tegemiseks päris noor iga?

Juba väikesest peale tundsin austust Jumala vastu. Teadsin alati, et Jumal on olemas ja Ta on keegi, keda austada. Ma ei suutnud Jumala kohta midagi negatiivset öelda. Tema kohaloleku tunne oli alati minuga ning suuremaks kasvades muutusin sellest rohkem teadlikuks. Koguduse kogukond ning kirikus käimine meeldis mulle väga. Vanemaks saades küsis minu pastor minu käest, kas ma olen ristimise peale mõelnud. Selle kutse peale hakkasid mul seostuma need kaks tõika: ristimine ja elu pühendamine. Otsustasin, et ma tahan ristitud saada. Sellest ajast peale olen olnud koguduses.

Oled nüüd 55-aastane. Sul on seljataga päris pikk teekond koos Jumalaga. Kuidas sa kirjeldaksid seda teekonda ning oma kutsumuse leidmist?

Kooli lõpetades ei teadnud ma täpselt, kelleks tahan saada. Läksin õppima raamatupidamist ning sain raamatupidajana ka tööd. Õppisin õhtuti pärast tööd. Kuid mul oli kogu aeg tunne, et peaksin tegema midagi muud. Seda vaatamata sellele, et mulle meeldis see, mida ma tegin ning mul läks hästi. Firma edutas mind, kuid sisemiselt tundsin, et peaksin tegema midagi muud. Mulle oli alati meeldinud osaleda koguduse töös ja mul oli kiriku juures kohustusi. Ühel päeval sain aru, et see see ongi, mille tegemist kõige rohkem naudin! Kui ma noorem olin, ütlesid minu koguduse liikmed alati, et kunagi saab minust pastor. Sest mulle meeldis pärast teenistust inimesi tervitada ning neile head päeva soovida. Koguduse juures sobis kõik minuga kuidagi loomulikult. Otsustasin rääkida pastoriga ja uurida, mida täpsemalt pastor teeb. Tundsin, et jah, seda ma tahan teha! Lahkusin koolist ja oma töökohalt ning ütlesin töökaaslastele, et minust saab pastor. Sellel ajal töötasin ühes ajalehefirmas krediidikontrollina. Minu lahkumispäeval tulid kaameratega reporterid ning minuga tehti intervjuu. Nad kirjutasid minust ajaleheartikli – Läks Ameerikasse, et saada pastoriks. 

Nii ma läksin Alabamas Huntsville’is asuvasse Oakwoodi ülikooli. Ameerikas tegin kõvasti tööd ja õppisin. Lahkusin Inglismaalt 23- ning tagasi tulin 28-aastasena. Õppisin seal viis aastat ning Inglismaal tegin magistrikraadi ja mind võeti tööle. Olin alati tahtnud tulla tagasi Inglismaale ja sinna panustada. See on koht, kus olin üles kasvanud, kus olin tuttav kultuuri ning inimestega. Tundsin, et seal on minu panus suurem kui kusagil mujal. Ma ei tundnud, et Ameerika oleks koht, kus Jumal sooviks mind näha. Järgisin oma südant ning see tasus ära.

Kuidas kirjeldaksid ennast enne ja pärast Ameerika- õpinguid? Mis tunne oli tulla tagasi ning mis oli sinus selle aja jooksul muutunud?

Peamine, mida tajusin, oli küpsustunne. Ameerikas pidin ennast ise kaitsma. Mul ei olnud ema ega isa, kelle juurde joosta. Pidin ise otsuseid tegema. Ameerikas pidin täiskasvanuks saama. Pidin ise oma arveid maksma ja veenduma, et mu ülikoolitasud olid makstud. Ma ei saanud endale lubada aja raiskamist, sest olin kodunt kaugel ning maksin oma hariduse eest palju. Pidin olema tõsine. Ning ma tajusin kutsumust Jumalalt. Ma ei tahtnud Teda alt vedada. Ei tahtnud alt vedada oma vanemaid. Minu perekond, minu vennad vaatasid mind kui vanemat venda. Tahtsin neile eeskujuks olla. Kõik see andis vastutustunde. Kui ma Ameerikast lahkusin ning tagasi Inglismaale tulin, tundsin, et olin saavutanud selle, milleks ma sinna läksin. Nüüd oli tulnud aeg õpitu praktikasse rakendada. Küpsus, millega ma tagasi tulin, oli hea. Mõnikord võib kodunt lahkumine olla ohtlik ning ähvardav. Olin piisavalt vana, et aru saada, miks ma läksin ja mida ma saavutada tahtsin.

On sul Ameerika-ajast mõni kogemus, kus sa tundsid, et Jumal juhtis sind ning oli sulle ligidal? 

Jah, mul oli üks oluline kogemus. Istusime sööklas, see oli kas lõuna- või õhtusöögi aeg ning meid oli terve grupp. Meie seas oli üks noor neiu, kes esitas mulle tähtsa küsimuse: kuidas sa saad olla kindel, et Jumal on sind teenistusse kutsunud? Arvan, et ta küsis seda sellepärast, et paljud noored tulid teoloogiat õppima ning võtsid samal ajal kõrval­erialasid nagu äri või teadus. Nii igaks juhuks, et neil oleks varuvariant, kui nad ei peaks pastorina tööle saama. Vastasin, et see on väga hea ning oluline küsimus. Olin kodunt 6000 miili kaugusel, maksin hariduse eest suure hulga raha, mida mul ei olnud. Võiksin olla kodus ja omandada haridust palju odavamalt kui Ameerikas. Olla oma perega ning rajada oma tulevikku, karjääri ja teenida rohkem, kui ma kunagi teoloogiavallas teenima hakkan. Ütlesin, et ma pean teadma. Jumal, Sa pead mulle vastama, kas Sa oled mind kutsunud! Palvetasin ja paastusin nädal aega ning palusin Tal mulle vastata. Mäletan, et see oli kolmapäeva õhtu, kui ma palvekoosolekult tagasi tulin. Olin siis veel paastumas ja Jumalalt vastust ootamas. Olin otsustanud, et kui see ei ole Jumala soov, istun ma järgmisele lennukile ning sõidan tagasi koju. Niisiis kõndisin ühiselamu poole ning tundsin, kuidas üks hääl minuga rääkis. Ta ütles mulle, et ma olen sind teenistusse kutsunud ning ära lase kellelgi endale vastupidist öelda! See oli sama selge kui meie vestlus praegu. Teadsin kindlalt, et see oli Jumala vastus. Olin nii õnnelik, et jooksin kogu tagasitee. Olin saanud rahu ning kindlustunde, mida vajasin. Jumal teadis, et mul oli tõsi taga, ja Ta teadis, et ma pidin teadma. Pärast seda olin väga keskendunud. Ma ei võtnud mingit kõrvaleriala. Keskendusin täielikult teoloogiale. See oli see, mida Jumal tahtis, et ma teeksin! See oli see, milleks Ta oli mind kutsunud! Selle tulemusena läksin lõpuni välja ja Jumal avas kõik uksed.

Pastoriamet ei ole alati kerge. Missuguseks on see sinu jaoks kujunenud ja mis on sulle selle töö jaoks tugevust andnud?

Minul isiklikult on teenimistöös olnud väga vähe negatiivseid kogemusi. Olen alati palvetanud, et Jumal annaks mulle armastust. Seda olen kõige rohkem tahtnud. Kui mul on siiras armastus inimeste suhtes, siis ma saan neid mõista. Ning kui tulevad probleemid ja raskused, siis näen neid kui inimesi, kellel on probleemid ja raskused. See ei ole oht minu isiku, minu teenistuse või minu kutsumuse suhtes. Ei, Jumal on mind juba kutsunud! Ma ei pea selle pärast muretsema! Mind on kutsutud tegema tööd inimestega – kõigi nende rõõmude ja katsumustega. Tunnen, et mul on siiras soov aidata inimestel areneda. Olen oma teenimistöös näinud, et selles on minu tugevus. Aidata inimestel areneda parimaks, kelleks nad Jeesuses olles areneda võivad; aidata neil tunda, et nad on olulised ja päästetud ning et Jumala jaoks töötades on nad võimelised saavutusteks. Usun, et see kõik algas minu palvest anda mulle armastust inimeste vastu, sest see ei tule loomulikult. Tema peab selle südamesse panema! Alles siis saame inimestega suhelda selliselt nagu vaja. Ma olen introvertne inimene. Tavaliselt on ekstraverdid nn inimeste inimesed. Kuid ma tunnen, et ka introvertsus on mulle antud selleks, et ma saaksin inimestega kontakti. Tuua muudatusi nende vaimulikku arengusse. 

Millised on sinu edasised plaanid ja mõtted?

Töötades koguduse jaoks on tulevik miski, mis ei ole sinu enda kätes. Olen pühendunud kogudusele ja sellele tööle. 2000. aastal küsiti minu käest, kus ma ennast kümne aasta pärast näen. Vastasin, et olen kusagil koguduses pastor. Kõik, mis ma sinnamaani kogenud olin, oli liikumine ühe koguduse juurest teise juurde. Kuid peale tookordset kogudust olin veel ühes koguduses ning siis kutsuti mind tööle liitu. Ma ei olnud seda võimalust ette näinud. Töötasin liidus kolm aastat ning seejärel kaks kuud unioonis. Pärast seda olen alates 2007. aastast töötanud divisjonis. Tahaksin oma teenistuse lõpetada, olles pastor koguduses. Kuid see on kõigest minu soov. Ma ei tea, kuhu elu mind viib. See on Jumala kätes. Tema annab tee ja annab mõtted selle tee jaoks. Isegi kui ma jään pensionile, saan ma ikka kuni surmani olla teenistusega seotud. Tahan oma kogemusi ja teadmisi nooremale põlvkonnale edasi anda. Mul on kohalik kogudus, kus ma teenistusel käin ja püüan võimalikult palju kohal olla. Ma armastan jutlustamist. Ma armastan töötamist koguduseliikmetega ning selles koguduses suhtuvad nad minusse kui pastorisse. See aitab mul seotuna püsida. Taevakodu on minu eesmärk.

Kuidas ja kus sa oma abikaasaga kohtusid?

Minu abikaasa on sündinud Jamaical. Ka tema kolis oma vanematega Inglismaale. Tegin oma magistrikraadi Newboldis Inglismaal. Ühel päeval otsustasime toakaaslasega külastada oma kodukogudust Londonis. Külastasime ka ühte teist kohalikku kogudust, mis asus meie kodukoguduse lähedal. Seal tutvustas toakaaslane mind ühele noortegrupile, kes oli ka sinna külla tulnud. Nende seas oli minu tulevane abikaasa, Rhonda. Ta tutvustas meid ning selles ei olnud midagi erilist. Me lihtsalt suhtlesime – noored inimesed koos. Läksime parki jalutama ning pärast lõunat tulime jälle kokku, kuna olime otsustanud harjutada ja õhtuse koosoleku ajal laulda. Nii veetsime me pea terve päeva koos. Seejärel läksin tagasi Newboldi. Rhonda õppis sel ajal Põhja-Inglismaal medõeks. Mõnikord tuli ta praktika ajaks Birminghami, mis asub suhteliselt Inglismaa keskel. Minu toakaaslane suhtles temaga ja tal oli telefoniraamatus Rhonda aadress. Ühel päeval tahtis Rhonda küüti Birminghami ning me olime nagunii sinna minemas. Ta tuli kaasa ja ma sain temaga jälle suhelda. Ühel teisel päeval oli meil Newboldis avatud uste päev ja ta tuli meie ühiselamusse. Mul tekkis huvi ja mõne aja pärast otsustasin, et ma kirjutan sellele tüdrukule. Kuid mul oli vaja aadressi. Ja ma teadsin, kust seda saada! Niisiis, kui mu toakaaslane toast välja läks, võtsin aadressi, kirjutasin kirja ning tutvustasin ennast. Me hakkasime suhtlema ning hiljem palusin tal saada minu tüdrukuks. Siis mu kihlatuks ja mu naiseks ning tema nõustus, lõpuni välja. 

Noored mõtlevad, kuidas enda kõrvale see õige inimene leida. Sest ainuke kindlus on Jumal, kes teab tulevikku. Kuidas sa teadsid, et see suhe on Jumala poolt õnnistatud?

See, et suhe oleks Jumala poolt õnnistatud, oli minu jaoks oluline. Kui ma Rhondat esimest korda kohtasin, suhtlesin lihtsalt ühe neiuga, kuid see lõppes. Aga minus oli soov leida kaaslane, abielluda. Ütlesin: Jumal, ma vajan suhet! Just nii ütlesin, kõndides Newboldi ülikoolis: Jumal, ma vajan suhet, vajan oma ellu noort neidu! See oli enne, kui ma temaga kohtusin. Olin arendanud suhet Jumalaga ning usaldasin Teda. Tema teab, mis on meie jaoks hea, ning Ta annab seda ka meile teada. Selleks peab olema side Jumalaga. Jumal annab rahu ja mõistmise. Soovisin oma ellu kedagi, kes on lahke ning et see lahkus väljenduks ka minu suhtes. Kedagi, kes on sõbralik, ja mitte kedagi sellist, kes ei soovi seltskonnas olla ja kes suurema seltskonna ilmudes ära jookseb. Vajasin sellist tüüpi neidu ning Jumal teadis, et ma teda otsin. Uskusin, et need on omadused, mis mind õnnelikuks teevad. Palusin, et Jumal muudaks ka mind samasugust tüüpi inimeseks. Pidin ka ise olema lahke ning sõbralik. Veendusin, et tegin kõik selleks, et olla selline inimene, nagu ma enda kõrvale soovisin. Rhondat tundma õppides tajusin, et me sobime. Nägin temas omadusi, mida otsisin. Ütlesin Jumalale: aitäh, kas tema on see õige? Tundsin, et Jumal õnnistas seda suhet ning asjad laabusid. Jumal on meie suhet õnnistanud. Oleme kaks väga erinevat inimest, kuid aastate jooksul oleme jõudnud sügava teineteisemõistmise ja armastuseni. Igal aastal palun Jumalat: Jumal, aita mul teda armastada sellel aastal rohkem kui eelmisel aastal. Armastus peab kasvama. Igal aastal tuleb anda endast parim, et seda armastust välja näidata. Armastus ei ole automaatne, see peab olema välja teenitud! Eriti vastastikune armastus! See, et mina ütlen laulatusel „jah“ ja tema ütleb „jah“, ei tähenda, et oleme kohale jõudnud. Alles siis algabki töö – armastuse kasvatamine päevast päeva. Teha neid asju, mis panevad ta naerma ja naeratama. Üllatused, mida ta ei oota. Ta naeratab alati üllatuste peale. Mina pean teadma, millal on õige aeg. Mitte liiga sageli, vaid täpselt õigel ajal! Iga korraga armastus kasvab ja sõprus kasvab. Niikaua kui elame, peame leidma viise, kuidas tähelepanu suurendada. Järgmisel nädalal tähistame oma 25. pulma-aastapäeva. Läheme kahekesi kolmenädalasele kruiisile. Oleme selleks aasta aega raha kõrvale pannud ning sellest tuleb meie aeg. Kahekesi. 

Kuidas isaks olemine on sind muutnud ja mõjutanud?

Laste saamine muudab inimest. Minu kaks poega on minu õnnistus. Olen alati tahtnud tütart, kuid Jumal ei pidanud seda vajalikuks. Minu kaks armsat noormeest on väga sõnakuulelikud. See on üks asi, mis on nende sünnist saadik minu jaoks alati väga oluline olnud. Lapsed teevad ikka mõnikord ulakusi, kuid seejuures meeldib mulle, kui nad on kuulekad. See on alati olnud minu fookus. See on aidanud olla kannatlik nende kasvamise ja vigade juures, mida nad on aastate jooksul teinud. Isaks olemine tähendab suurt hulka kannatlikkust. See nõuab inimlikkust. Et me ei kardaks lasta oma lastel näha meie inimlikkust. Nad hindavad seda. Nad ei hinda seda, kui püüame olla keegi, kelleks nemad kunagi ei saa saada. Kui saame olla inspiratsiooniks oma lastele ning nad tunnevad, et see, kes meie oleme, on saavutatav, võtavad nad selle omaks. Ma ei tõsta ennast nii kõrgele, et nad tunneksid, et ei suuda seda kunagi saavutada. Püüan anda neile sellist eeskuju, et nad tunnevad: jah, see on võimalik ka minu jaoks! Selle tulemusena olen õppinud olema teistsugune. Nad räägivad minuga vabalt kõigil teemadel: tüdrukud, suhted, murtud süda… Mõnikord küsivad nõu teemadel, mis minus piinlikkust tekitavad. Nad räägivad minuga asjadest, millest mina kunagi oma vanematega ei rääkinud. Tunnen suurt tänulikkust, et Jumal on lasknud ja aidanud nendel suhetel aastate jooksul selliseks kasvada. Nüüd tean, et võin nad jätta kodus tüdrukutega suhtlema – nad teavad, kuidas käituda ja tüdrukute suhtes austust üles näidata. Oleme leidnud, et kui meie vanematena omavahelist armastust näitame, annab see ka poistele kindlustunnet – teadmine, et ema ja isa teineteist armastavad. Kui me kogu aeg tülitseksime, muudaks see nad ebakindlaks. Meie eeskuju aitab neil luua kindlaid ning tugevaid suhteid, aitab õige inimese leidmisel. Palvetame, et meie suhte tulemusena leiaks nad oma ellu õige inimese ning oleksid kannatlikud, et kasvada koos selle inimesega sellele tasemele, mille Jumal on kahe inimese vahel ette näinud. 

Olen tundnud, et on piiblisalme, mis mingil ajahetkel ja mingis läbielus olles on mind eriliselt puudutanud. Ja samas on salme, mis on läbi aastate kallid ja südamelähedased. Milline piiblisalm on sinu jaoks läbi aastate südamelähedane olnud?

Õpetussõnade kolmas peatükk. „Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!“ Olen selle teksti juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Olen seda kasutanud igas olukorras, kust olen ennast leidnud. Olen näinud seda toimimas igas olukorras. Niikaua kui me loodame Issanda peale ja ei toetu tegutsemises omaenese viisidele! Jumal on ainuke, kes teab kõike ja tahab meile parimat! Küsida Tema nõu kõige lihtsamates asjades: Jumal, mida teha siin, keda valida, mis meeldiks mu abikaasale… Jumal aitab alati. Elu muutub palju nauditavamaks ja tähendusrikkamaks.

Aitäh sulle huvitava ja sisuka intervjuu eest! 

Jaga Facebookis
Vaata lisaks
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat