Inimesed, kellest viimaks said seitsmenda päeva adventistid, olid alguses lihtsalt hajutatud grupid, kes käisid koos kodudes ja küünides. Kui siis 1840ndad ja 1850ndad möödusid ning koos käis aina enam ja enam inimesi ja seda äsja avastatud hingamispäeval, mitte pühapäeval, hakkasid mõned rääkima oma koguduse organiseerimisest.
Mõned arvasid, et see on vajalik samm. Organisatsioon aitaks hajutatud grupid ühendada ja annaks neile Jumala heaks töötamisel ühise väe, mida neil ei saa väikesearvulisena olla.
Teised olid selle mõtte vastu. Nad olid näinud, kuidas lõplikud usutunnistused olid põhjustanud probleeme ja lahkarvamusi. See oli liikumine, mitte usulahk. Mõned kartsid, et kui neist saab ametlik usulahk, siis muutuvad ka nemad aja jooksul jäigaks ja paindumatuks ning heidavad endi hulgast välja liikmed, kes julgevad millestki teistmoodi arvata.
Kuid adventistid hindasid vabadust kõrgelt. Nad uskusid, et just sellepärast Jeesus surigi − õiguse pärast järgida oma südametunnistust, isegi otsustada üldse mitte Jumalat uskuda, kuigi neil oli kahju igaühe pärast, kes valis selle tee koos paratamatute tagajärgedega.
Nad uskusid ka, et kui grupp käis koos, uuris Piiblit ja eelkõige palvetas, siis Jumal juhtis neid. 1860. aastaks olid mitmed grupid jäänud nimetuse seitsmenda päeva adventistid juurde ning 1863. aastal organiseerusid nad seitsmenda päeva adventistide peakonverentsiks. Ainsad asjad, milles nad olid kindlad ja ühisel arvamusel, olid elementaarsed kristlikud uskumused, nagu Jumal, loomine, lunastus ning mõistagi seitsmenda päeva hingamispäev ja Jeesuse peatne tulek, mis olid need teistsugused tõed, mis olid neid üldse kokku toonud.
Ellen ja James White’ist, kes olid küll noored, oli saanud uue koguduse oluline hääl ning nemad kutsusid seda kogudust üldiselt „väikeseks karjaks“. Nad kinnitasid, et Hea Karjane valvab nende üle ja Tal on plaan.
Hea Karjane, kui mul on kiusatus arvata, et olen kõigest üks eksinud tall ja suuremas süsteemis mitte eriti oluline, meenuta mulle seda väikest julget karja! Kinnita mulle üha uuesti, et Sa valvad mind ja hoiad enda lähedal! Aita mul mitte eksiteele minna!
In English