Mõned ei ole loomu poolest vagad ning peaksid seepärast soodustama ja arendama harjumust uurida hoolikalt oma elu ja motiive, nad peaksid eriliselt kalliks pidama armastust religioossete toimingute ja salajase palve vastu. Sageli on kuulda neid rääkimas kahtlustest ja uskmatusest ning imelistest võitlustest, mida nad on pidanud uskmatuse tunnetega. Nad peatuvad heidutavatel asjaoludel, mis mõjutavad nende usku, lootust ja julgust tões ja selle töö lõplikus edus, millega nad tegelevad, nagu oleks kahtlejate poolel viibimine eriline voorus.
Vahetevahel tundub, et neile meeldib tõesti uskmatute positsioonil viibida ning tugevdada uskmatust kõigi võimalike asjaoludega oma pimeduse vabandamiseks. Niisugustele me ütleme: parem tulge kohe alla ja jätke Siioni müürid, kuniks teist on saanud pöördunud inimesed. …
Aga mis on nende kahtluste, pimeduse ja uskmatuse põhjus? Ma vastan: neil inimestel ei ole Jumalaga asjad korras. Nad ei tegele oma hingega siiralt ja tõeliselt. Nad on jätnud hooletusse isikliku jumalakartlikkuse arendamise. Nad pole eraldanud end kõigest isekusest ning patust ja patustest. Nad ei ole õppinud meie Issanda ennastsalgavast, ennastohverdavast elust ning neil pole õnnestunud jäljendada Tema puhtuse, pühendumise ja eneseohverduse eeskuju. Hõlpsasti ründavat pattu on järeleandmisega tugevdatud. Hooletuse ja patu tõttu on nad end jumaliku Õpetaja seltskonnast eraldanud. …
Me tegelema üleva, püha tööga. Need, kes väidavad, et neid on kutsutud õpetama tõde neile, kes istuvad pimeduses, ei tohi ise olla uskmatuse ja pimeduse kehastus. Nad peavad elama Jumala lähedal, kus nad saavad olla valguseks Issandas. Põhjus, miks nad ei ole niisugused, on selles, et nad ise ei kuuletu Jumala Sõnale, seetõttu väljendavad nad kahtlust ja argust seal, kus peaks olema kuulda vaid usu ja püha julgustuse sõnu. − „Testimonies for the Church“, 2. kd, lk 513−516.
In English