Jeesuse maailm jätkas koost lagunemist, kui Ta astus sellesse, mis paistis olevat juudi ametivõimudega vastasseisu lõputu ring. Ta teadis, mis juhtub, kuid ei taganenud pealetungiva surve ees, vaid kõneles avalikult templis ja esitas riigi religioossetele juhtidele väljakutse.
Probleem muutus nii ilmselgeks, et tavalised inimesed hakkasid arutlema, miks juhid ei võta Tema vastu midagi ette. „Kas ehk ülemad on tõesti ära tundnud, et tema ongi Messias?“ küsisid nad (Jh 7:27).
See oli liig. See oli viimane piisk karikasse. Juhid saatsid delegatsiooni Jeesust vahistama ja rahutust lõpetama. Kuid see andis vastupidise tulemuse. Jeesusest hämmastunult naasid needsamad templisulased tühje käsi, väites, et nad polnud kunagi varem midagi niisugust kuulnud, nagu olid Tema sõnad.
Sellest sündmusest oleks võinud saada religioossetele võimudele äratushüüd. Aga nemad vastasid vaid, et ainult rumalad talumatsid usuvad Jeesusesse. Mitte keegi suurkohtust, templiametnikest ega variseridest polnud Teda vastu võtnud.
Selles kontekstis võttis sõna üks suurkohtu ülematest. Nikodeemos, kes oli Johannese 3. peatükis ettevaatlikult öösel Jeesuse juurde tulnud, vihjas, et juudi seadus ei mõista inimese üle kohut ilma teda ära kuulamata. Selle eest sai ta noomida.
Pane tähele, et Nikodeemos oli ikka veel ettevaatlik. Ta ei kaitsnud otseselt Jeesust. Ta ei astunud avalikult välja Tema järelkäijana. Kuid ta ütles hoolikalt mõned sõnad, mis näitasid, et Vaimu mõistatuslik tuul tegutses tema südames ja elus (vt Jh 4:7, 8).
Nikodeemos ei läinud oma protestiga kaugemale. Nagu üks kirjanik väljendab, käskis ilmselt süda Jeesust kaitsta, kuid pea ei lubanud riski võtta.
Nii oli ta aga teinud järjekordse sammu teel, mis viis täieliku avatuseni, kui tema ja Joosep Arimaatiast matsid ristilöödud Kristust (Jh 19:38−42).
Jumal oli juhtinud teda sammhaaval. Samamoodi juhib Ta ka sind ja mind.
In English