Uhke Peetrus sai otse silmade vahele. Ta oli küll siiras, kuid oli tabanud Jeesuse olemuse kõige tundlikumat närvi. See, kui jõuliselt Ta noomib Peetrust, annab märku, kui oluline oli Tema teenimistöös rist ja kui suur oli vajadus õpetada oma koguduse tulevastele juhtidele selle tähtsust.
Tegemist polnud lihtsalt kiusatusega, vaid see oli tulnud sõbra suust. Elu kurb tõsiasi on, et Saatan saab oma töö tegemiseks kasutada Jeesuse järelkäijaid, isegi vaimuliku töö tegijaid.
Kristlastena ei ole me üksnes Jeesuse, vaid ka üksteise potentsiaalsed äraandjad. Ka meie võime juhtida kaaskristlasi vales suunas ja muuta nad Jumala tahte täitmisel araks, andes neile nõu vältida iseenda ohtuseadmist ja meile ebamugavuse valmistamist. Et me ei mängiks teadmatult Saatana rolli, peame olema teadlikumad kui Peetrus.
Peetruse kogemus saab anda meile veel teisigi õppetunde. Üks on see, et kristlastena oleme üks segapundar. Ühel hetkel võib mul olla jumalik arusaam, teisel võin olla kuradi tööriist. Parimas vormis oleme ekslikud olendid, keda osalt juhivad teadmised ja osalt teadmatus. Me kõik oleme ühe jalaga taevariigis. Oleme päästetud selles mõttes, et oleme Jeesuse vastu võtnud, kuid selge fakt on, et Tal on meis veel palju teha.
Teine õppetund on, et peame olema ettevaatlikud, et mitte heita inimesi nende rumaluse ja vigade pärast kõrvale. Järgnevatel päevadel ja nädalatel demonstreerib Jeesus oma eksivate jüngritega töötades peaaegu piiritut kannatlikkust. Üks kirjanik on öelnud: „Ainult lausrumalus võis takistada neid mõistmast.“ Aga just see õnnestus neil kuni ülestõusmiseni. Ent Jeesus ei jätnud neid sinnapaika kui kaotatud kaasust. Meie Päästja oli hakanud neile õpetama Kristuse olemuse tähendust. Samamoodi nagu Ta ei jätnud sinnapaika neid, ei ole Ta ka minust loobunud. Ja mina ei tohi sinust loobuda.
In English