Misjoni inspiratsioonipäevast

14. oktoobril oli Simisalu loodusmajas misjoni inspiratsioonipäev. Väike videomeenutus asub siin. Päev algas jumalateenistusega, mis koosnes piiblitunnist gruppides ja jutlusest, mille pidas Priit Keel. Priit rääkis uutest algustest ja lõppudest kui Jumala plaani osast. „Kui me seda mõistame, siis Püha Vaimu töö meie kui kristlaste sees surub igalt poolt välja,“ ütles Priit ja uuris kolmele kirjakohale toetudes, kuidas Jumal väljendab oma armastust inimese vastu, et inimene omakorda saaks seda armastust jagada end ümbritsevatele.

Kõigil misjonipäevale registreerunutel paluti täita küsimustik, millega püüti kaardistada, kuidas erinevad kogudused misjoniprojekte teevad. Küsimustiku erinevate osade põhjal korraldati misjonipäeval grupiarutelusid, mis viisid orgaaniliselt ühe päevateema juurest teiseni.

Pärast esimest grupiarutelu rääkis Ivo Käsk jumalateenistusest kui misjonitöö ühest võimalusest. Ivo ütles, et jumalateenistusel toimub või peaks toimuma kaks kohtumist, üks inimestega ja teine Jumalaga. Ivo kutsus üles jumalateenistuse eri osi mõtestama ja ka selgemalt sõnastama, et jumalateenistus ei jääks mingite tegevuste jadaks, vaid oleks teadvustatud kohtumine Jumalaga.

Pärast järgmist grupiarutelu rääkis Marge Randlepp isiklikust misjonist, pannes kuulajate ette kuuesammulise teekonna, mille kaudu üks inimene saab teise suhtes oma hoolivust üles näidata: märkamine – küsimus, kuidas läheb; 2. aktiivne ja peegeldav kuulamine; 3. aktsepteerimine; 4. otsus armastada; 5. abistamine; 6. palvetamine. Marge selgitas igaühe neist Piibli põhjal Jeesuse eeskujule toetudes lahti ning andis osalejatele võimaluse omavahel neid punkte ka arutada ja järele proovida. Alles pärast kõiki neid samme saab inimesele öelda Jeesuse sõnadega ja teda Jeesuse juurde kutsudes: „Järgne mulle,“ sõnas Marge.

Misjonipäev lõppes taas ühise aruteluga – seekord koguduse misjoniprojektide teemal. Igal rühmal paluti sõnastada kolm kuni viis olulist aspekti misjoniprojektide läbiviimise juures. Punktid, mis kõlama jäid, olid: palve, püsivus, regulaarsed koguduse üritused, kuhu inimesi kutsuda, eesmärgistatus, rõõmus meel, ülevaade talentidest ja vahenditest, korraldusmeeskond, isiklikud kontaktid, projekti analüüs, sihtgrupp ja isiklik suhe Jumalaga.

Misjonipäeva korraldusmeeskonda kuulusid Aleksandr Tsugai, Meeri Pajula, Mariin Tasang ja Priit Keel. Kui nad võrdlesid nüüdset misjoni inspiratsioonipäeva kevadise misjonikonverentsiga, siis leiti, et need päris üks ja sama üritus ei ole. „Minu jaoks on konverents suurem ja seal on rohkem istumist-kuulamist. Inspiratsioonipäeval saab ise praktiliselt kaasa mõelda, aruteludes ja meeskonnatöös osaleda,“ sõnas Mariin. „Oluline on kogemuste jagamine. Erinevad Eesti kogudused olid esindatud ja inimesed said rääkida – üksteist inspireerida,“ lisas Meeri.

Pärast päevakava ammendumist misjonipäevale tagasi vaadates ütlesid kõik neljakesi, et päev oli tore ja valmistas rõõmu. Meeri: „Mul on rõõm ja tänutunne sellest, et me saime siia kokku väga palju erinevaid kogudusi. See oli üks meie eesmärk. Need inimesed saavad minna oma kogudusse ja anda neid asju edasi.“ Aleksandr lisas, et natuke on siiski kahju, et päris kõik kogudused ei saanud esindatud: „Pool umbes oli. Misjonitöö puudutab paljusid, aga jumalateenistusi peetakse igal pool.“ Mariin väljendas rõõmu selle üle, et korralduses kõik sujus, et Jumal juhtis ja kõik laabus orgaaniliselt. Priit lisas, et misjoni inspiratsioonipäeval kujunes selleks hingamispäevaks justkui üle-eestiline kogudus. „Tavaliselt koguneme hingamispäeval kuskil koguduses, aga täna olime üle-eestiline üks kogudus. Ei olnud seda, et sina oled sealt ja sealt, me olime justkui üks kogudus.“

Küsimusele, miks valiti teemadeks just jumalateenistus kui misjonitöö vorm ja isiklik misjon, vastas Meeri, et osalt oli põhjuseks kindlasti see, et nende teemade jaoks olid olemas inimesed, Marge ja Ivo. Samas, „kui mõelda koguduse peale üldiselt, siis jumalateenistus on number üks, kuhu enamus kogudusi paneb oma energiat, aega, ressursse. On oluline, et me ei eiraks seda. Kui on miski, mida me teeme iga nädal ja sinna tuleb kõige rohkem inimesi, siis me ei tohiks seda eirata kui võimalust misjonitöö tegemiseks. Peaksime mõtlema oma jumalateenistusest kui võimalusest misjonitööd teha.“

„Meil on Eestis kogudusi, kus ei ole misjoniprojekte, ainuke, mis on, on jumalateenistus. Kui inimene saab siit midagi oma kogudusse kaasa võtta, et midagi teistmoodi teha, siis see on väga hea,“ arutles Priit ja Mariin lisas: „Meie jumalateenistus peaks olema meie iganädalane misjoniprojekt, suunatud nii aastakümneid koguduses olnud inimestele, kui ka neile, kes esimest korda sisse astuvad.“

Arutledes selle üle, mille muutumise üle meie koguduste jumalateenistustel misjoni inspiratsioonipäeva korraldajad ise kõige rohkem rõõmu tunneksid, ütles Mariin, et teda kõnetas Ivo mõte jumalateenistuse sõnastamisest. „Mind kõnetas see mõte, et selgemini väljendada, mis teenistusel toimub. Kui me tõuseme palvele, siis mõtestada, mille pärast me palvetame, kas me kiidame, ülistame, anume – see mõtestamise pool. Või mille jaoks me paneme kokku annetuse, näiteks kohalikule kogudusele – mis see taust on.“ Meeri lisas oma unistuse: „Minu unistus on suuremas plaanis seoses jumalateenistustega see, et – aga see päev üksi seda ei muuda, kuid on samm sinnapoole – me julgeksime tseremoniaalsusest lahti lasta. See käib mõtestamisega kokku. Nii et see, kes midagi teeb, saab ka ise aru, mida ja miks ta teeb. Et me laseksime lahti tseremoniaalsusest ja teeksime asju päriselt.“

Aleksander kajas selle mõttega kaasa: „Ma ei mõista tseremoniaalset teenistust, kus me teeme iga nädal ühte ja sama asja. Ma ei tunne, et tahaksin seda nädalast nädalasse teha. Oluline on mõtestada seda, et me koguneme, et Jumalat ülistada, tänada möödunud nädala eest, ja vastu võtta neid, keda Jumal saadab. Mõtestamine on väga oluline.“

„Lõppeesmärk on teha jüngreid ja selleks, et teha jüngreid, peame ise olema jüngrid,“ võttis Mariin misjoni inspiratsioonipäeva olulise sõnumi kokku.