Misjoni inspiratsioonipäeval uuriti piiblitunni dünaamikat

Laupäeval, 18. oktoobril oli Nuutsaku puhkekeskuses koguduste liidu misjoni inspiratsioonipäev, mis oli järjekorras kolmas sarnane päev. Kui üle-eelmisel aastal oli misjoni inspiratsioonipäeva teemaks loominguline lähenemine jumalateenistusele ja eelmisel aastal misjoniprojektide kirjutamine, siis tänavu oli teemaks „Piibli jagamise kunst“ ja fookuses see, kuidas piiblitundi teha ja oma usu(teekonna)st rääkida.

Misjoni inspiratsioonipäev algas hingamispäevase jumalateenistusega, kus oli neli umbes 10-minutilist jutlust Piibli jagamise teemal. Kõnelesid misjoni inspiratsioonipäeva korraldajad Aleksandr Tsugai, Meeri Pajula, Mariin Tasang ja Priit Keel. Aleksandr kõneles 1. Moosese raamatu 1. peatüki teemal ja tema lühijutluse pealkiri oli „Jumal jagab meiega kodu“. Loomisloost rääkides ütles Aleksandr, et Jumal näitab selles peatükis oma väge ja suurust ning peatüki lõpus on kvaliteedimärk: kõik loodu oli väga hea. Meeri võttis enda mõtiskluse „Jumal jagab meiega tundeid“ aluseks 1. Moosese raamatu 2. peatüki. Meeri rääkis, et Jumal tuleb inimesele väga lähedale ja on meiega seotud. „Jumal ei paku ainult infot, vaid kohtumist endaga. Jumal on meile lähedal ja pakub inimesele osadust.“ Mariini mõtiskluse aluseks oli 1. Moosese raamatu 3. peatükk ja see kandis pealkirja „Jumal jagab meiega teadmist“. Mariin ütles, et Jumala plaan ei olnud see, et inimene tunneks kurja. „Jumala eesmärk on nüüd meie suhe taastada.“ Priidu minijutluse aluseks oli 1. Moosese raamatu 4. peatükk ning selle keskmes mõte, et Jumal jagab meiega armu. „Isegi lähedane suhe Jumalaga (Jumal rääkis Kainiga isiklikult) ei aidanud Kaini. Patt lahutab, aga armastus taastab.“

Pärast mõtisklusi oli aega kuuldu üle omavahel mõtteid jagada, nii et osalejatele olid antud ka aruteluküsimused.

Pärast lõunat rääkis Aleksandr sellest, kuidas tutvustada Piiblit inimestele, kes ei ole Piibliga üldse varem kokku puutunud. Toetudes oma kogemusele sellest, kuidas ta pidas selleteemalist seminari Küprosel ja möödunud suvel Läti noortelaagris, sõnastas Aleksandr mõne peamise idee, millest võiks lähtuda: me peame vastama neile küsimustele, mis inimestel on, ja meie sõnum peaks olema lihtne, lühike ning selge, inimeste küsimusi tuleb kuulata ja mõelda sellele, mida on meil sellist öelda, mis vääriks inimeste aega. Kirjeldades Piibli nelikvedu, ütles Aleksandr, et väga hea on alustada 1. Moosese raamatu neljast esimesest peatükist, kus joonistub selgelt välja Piibli peenike punane joon: Jumal lõi, Jumal kaotas, Jumal lunastas ja Jumal toob tagasi. Aleksandr palus veel, et kui räägime inimestega seadusest, ei rõhutaks me seda, mida seadus keelab, vaid seda, mida seadus meile annab. „Seadus ei päästa, pääste on Jumala kingitus,“ ütles Aleksandr. Veel andis ta nõu, et kui peame piiblitundi või räägime inimesega niisama, ei kasutaks me kunagi konspekti, vaid räägiksime Jumala armust peast ja enda kogemusest.

Päeva teise ettekande pidas Daniel Meder, ta rääkis induktiivsest piibliõppest. Selle meetodi peamised iseloomustajad on küsimuste esitamine ja arutelu. Osalejad proovisid ühe piiblilõigu toel selle meetodi ka kohapeal läbi. Kõigepealt loeti 4–5-liikmelistes rühmades Kaini ja Aabeli lugu, seejärel luges igaüks endamisi. Seejärel hakati otsima loetust küsimusi või detaile, mis tähelapanu tõmbasid. Piiblitunni eestvedaja annab osalejatele aega küsida ning seejärel hakatakse koos küsimustele vastuseid otsima. Küsimus võiks olla midagi sellist, nagu kas selles loos on midagi, millest sa ei saanud aru, või kas selles on midagi kummalist, teistest eristavat või midagi, millele sa ei ole varem mõelnud. Nende küsimuste ja küsimustest tekkinud küsimuste abil uuritakse koos loetud piiblilõigu tähendust ja konteksti. Mudelina mõeldud kohapeal peetud arutelu kujunes väga sisukaks ja huvitavaks – piiblitunni juhi (ehk antud juhul Dainieli) rolliks kujuneb selle meetodi juures nendele küsimustele vastamine, mis osalejatel endil tekivad, ja arutelu juhtimine. Daniel rõhutas väga, et meie piiblitund ei oleks vastuste andmine küsimustele, mida inimesed pole esitanud, vaid et me kuulaksime inimeste küsimusi ja arutleksime just nende üle.

Misjoni inspiratsioonipäeva viimane osa oli mõtisklus selle üle, kuidas suhelda usu teemal oma uskmatute sõpradega. Svitlana Samoylenko pani kuulajatele südamele, et me ei vaatleks oma mittekristlastest sõpru kui sihtmärke, kellele misjonitööd suunata, vaid isiksusi ja oma teekaaslasi siin elus. „Meil võivad olemas olla vastused, aga enne nende andmist peame ootama küsimusi ja neid küsimusi ka mõistma,“ rääkis Svitlana. „Me peaksime võtma lihtsalt aega, et olla oma sõpradega koos ja kui neil tekib küsimusi, alles siis saame neile vastata.“ Svitalana nõuanded olid, et mittekristlasega suheldes ei peaks meie suhte keskmes olema religioon, vaid suhe.

Misjoni inspiratsioonipäev lõppes tänusõnadega korraldajatele ja osalejatele ning ühise õhtusöögiga.