„Me ei ole oma kutsumuses üksi“ – naispastorite kokkusaamine Montenegros

Novembrikuu esimesel päeval alustasime Eestist sõitu neljase naisteseltskonnaga Montenegrosse Trans-Euroopa divisjoni naispastorite kokkusaamisele. Tegemist on üritusega, mida korraldatakse iga viie aasta tagant ning osalema on oodatud kõik naised, kes unioonides ja liitudes teenivad. Selleaastase kokkusaamise peateema oli „Affirming our calling” (kinnitades oma kutsumust). Kohale tuli naisi tervest divisjonist, kokku veidi üle 150.

Üritus kestis kolm päeva ning programm oli mõnusalt vaheldusrikas. Esmaspäeva hommikul saime esimest korda kõigiga suures saalis kokku ning kuulasime Crystal E. Wardi kinnitavaid sõnu ja meeldetuletust sellest, kuidas Jumal Piiblis naisi kaasa teenima ja panustama kutsus. Ta jagas sealjuures ka omaenda lugu: ta on erasektori ja ärimaailma taustaga ning töötab nüüd peakonverentsi heaks pastorite ühenduse asejuhina. Oma kõnes rõhutas ta, kuidas sõnumi maailma viimiseks on vaja kõiki töötegijaid. Samal hommikul kuulasime ka ürituse teise peakõneleja Dilys Brooksi sõnumit teemal „Called” (kutsutud). Ka tema alustas isiklikust kogemusest, rääkides sellest, kuidas tema vanaema oli see, kes tema vaimulikku elu tugevalt mõjutas. Oli huvitav tähele panna, kuidas väga mitmed kõnelejad tõstsid terve ürituse vältel esile Jeesuse ema Maarja lugu ning avasid sellega seoses vaatenurki, mis võivad märkamata jääda. Maarja oli Jeesuse ema, kuid tema loos on meile jäetud palju enamat! Mind kõnetas mõte, kuidas Maarja võttis niivõrd kindlalt Jumala kutse vastu, kuigi naisena ei olnud talle Toorat õpetatud ning templisse teda ka ei lubatud. Vaatamata usujuhtide ilmselgele kõrvalejätmisele ei kahelnud Maarja selles, et Jumal on teda päriselt suurteks asjadeks kutsunud, ning ta kiitis Jumalat lauluga selle eest, et teda on võimalik kasutada.  

Teisipäeva hommikul jagas mõtteid Audrey Andersson, kes töötab peakonverentsi asepresidendina. Tema kõne keskendus Moosesele ning tema inimlikele piiridele. Moosese lugu tuletab meile meelde, kuidas ka nendel, kes on Jumalale kõige lähemal, tulevad inimlikud piirid ette. See oli oluline meeldetuletus, et Jumala töö tegijad ei ole üliinimesed, vaid kõik kogevad piire, mis aga ei tühista kutsumust!

Nii esmaspäeva kui ka teisipäeva pealelõunal toimusid töötoad, mis keskendusid erinevatele teemadele nagu vaimne tervis, konfliktide lahendamine, palve, jutlustamine, teenimine mitmekultuurilistes kogukondades ning palju muud. Mina isiklikult võtsin enda jaoks päris mitu head mõtet töötubadest kaasa.

Inimeste käitumises väljenduvad ainult nn jäämäe tipud – see, mida me valjuhäälselt välja ütleme, kuidas me reageerime, kuidas me juhime, kuidas me teistesse suhtume jne. Kõik see on otseselt tingitud sellest, mis jääb vee alla: inimese identiteet, uskumused, haavad, hirmud, väärtused jne. On ülimalt oluline, et me tegeleksime sellega, mis jääb veel alla, sest see mõjutab otseselt seda, mis jääb vee peale ja me võime teha väga palju kahju, kui meie jäämäe veealused asjad on paigast ära.

Jutluseid ja palvuseid ette valmistades peaks Piibli lugudesse suhtuma ausalt ning hoidma eemale ühedimensioonilisest jutlustamisest. See tähendab, et ei ole aus lahterdada Piibli tegelasi puhtalt headeks ja pühadeks ning halbadeks ja ebapühadeks. Kõigi inimeste lood on keerulised ning kui me räägime Taavetist, siis me peame rääkima ka Batsebast, ja kui me räägime Aabrahamist, siis me peame rääkima ka sellest, kuidas ta käitus Haagariga.

Viimase päeva hommikul oli meile rõõmsaks üllatuseks olla veebi teel ühenduses Merviga, kes tutvustas kõigile oma raamatut „Tuhat väikest valikut”, mis on nüüd ka inglise keeles ilmunud ning mille iga osaleja kingituseks kaasa sai. Lisaks tutvustati meile kristlikel väärtustel põhinevat veebiteraapia platvormi PsySon, mille kaudu divisjoni toel pakutakse kõigile naistöötajatele ja nende pereliikmetele soovi korral nõustajate ja terapeutide tuge.

Ürituse lõpusõnad ütles divisjoni esimees Daniel Duda ning tema jutu keskpunktis oli Luuka 11:27, 28. Sellest pisikesest dialoogist, mille Luukas on kirja pannud, tõi Duda välja, mida tähendab ja milles peitub tõeline inimese väärtus ja õnnistus. Jeesus defineeris selles kirjakohas vastust andes ümber tollases maailmas valitsenud põhimõtte, kus naise justkui ainus õnnistus oleks olla emaks silmapaistvatele poeglastele. See ei käinud aga üldse kokku Jeesuse maailmapildiga, kus iga naise tõeline kutse on olla pühendunud Jeesuse jünger!  

Oma muljeid üritusest jagavad ka Marge, Virve ja Hele.

Marge Randlepp: Minu jaoks oli üks meeldejäävamaid kogemusi divisjoni presidendi Daniel Duda juhitud teoloogiline töötuba Jumala kutsumisest ning sellele järgnenud küsimuste ja vastuste voor. Kas Jumal kutsub meid üleloomulikul viisil, kujundab meie kutsumist elu ja kogemuste kaudu või kinnitab seda kogukonna vahendusel, kes märkab meie andeid ja võimeid? Piiblitegelaste näited kinnitavad, kui erineval viisil võib Jumala kutse inimeseni jõuda, sõltumata tema soost, rahvusest või positsioonist. Südamlikuks kujunes ka viimasel päeval toimunud palvehetk. Saime igaüks valida lauale asetatud rannakivide seast ühe, kirjutada sellele julgustava piiblisalmi või sõnumi ning kinkida selle kellelegi, keda me veel ei tundnud. Kingituse üleandmisele järgnesid lühike tutvumine ja ühine palve. Lihtne, kuid tähendusrikas kogemus, mis aitas kindlasti kaasa uute sidemete loomisele. Kogu kohtumist kandis soe ja rõõmus õhkkond. Värvikad kõnelejad, naerupahvakud, sisukad arutelud, inspireerivad ettekanded ja teiste naistöötajate lugude kuulamine tuletasid meelde, et me ei ole oma kutsumises üksi. Üle kogu Trans-Euroopa divisjoni on meid üsna palju – naisi, kes erinevates rollides ja paikades Jumalat ning inimesi teenivad. Eriliseks tegi kogunemise seegi, et peaaegu kõik ülesanded – ettekannete pidamisest tehnilise toe, ülistusmuusika ja fotograafiani – olid naiste kanda. Lahkusin kohtumiselt tänuliku ja oma kutsumises kinnitatuna. Kaasa jäid hommikupalvuste keskmes olnud Maarja sõnad: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Luuka 1:38)

Virve Toom: Väga väärtuslikud olid ühised teenistused ja koosolemised, aga väga head ja sisukad olid ka töötoad. Valiku tegemine oligi mõnikord raske, sest ainult pealkirja järgi ei suuda alati lõpuni mõista, mida seal pakutakse. Minu meelest oli hästi vahva see, et ühisolemistes ja töötubades anti aruteluhetki, et saada tuttavaks nendega, kellega veel ei oldud tuttav. Tore on näha sõpru, keda sa juba tunned, see on omaette väärtus, aga veel vahvam on, et kui sa eelmisel päeval said kellegagi midagi jagada ja järgmisel päeval saab eemalt lehvitada nagu vanad sõbrad. See on hästi positiivne.

Hele Kulp: Mind pani see üritus mõtlema koostöö peale igat pidi, sest pastoritöö võib olla ikkagi väga üksildane – kokku saada inimestega mujalt maailmast ja vahetada kogemusi ja seda, mis on olnud, sõpradeks saada. Mind pani mõtlema just see küsimus juhtkonna poolt, et kuidas meie aidata saame. See pani mõtlema, et võibolla tõesti ma püüan omaette siin nurgas nokitseda, aga äkki saab koos midagi paremat ära teha.