Augusti keskpaigas, täpsemalt siis 14. augustil, olid Rakvere adventkiriku uksed lukus ning hoone inimtühi. Miks? Rahvas sõitis hoopis Arukülasse koguduselaagrisse.
Laager algas lõunamaiselt soojal hommikupoolikul ühislauluga, mis sobis hästi alanud päevaga - “Rõõmustagem, rõõmustagem, päike paistab alati. See võib viia hingest murepilved, lohutada valuski.” Seejärel jaguneti gruppidesse õppetükki õppima. Kuna laagris oli külalisi nii lähemalt kui ka kaugemalt, sai valida soome, vene ja eestikeelsete gruppide vahel.
Enne jutlust oli kogudusel põhjust õnnitleda oma pastorit, sest nädal varem ordineeriti Ergo Naab jutlustajaametisse. Pärast paari muusikapala oli võimalus kuulata jutlust. Andres Ploompuu keskendus armule ja halastusele, tuues näiteid, kuidas see avaldus Jeesuse käitumises ja suhtumises ühiskonna madalama kihi esindajatesse. Ühiskonnas tõrjutud otsisid Jeesuse lähedust, sest nad said temalt armu. Kõnes kerkis esile mõte, et kui ka tänapäeva koguduses on arm ja halastus, julgevad inimesed kirikusse tulla abi otsima.
Pärast lõunasööki oli võimalus panna proovile meeskonnatöö oskused. Ülesanded olid illustreerivad näited meie vaimulikust elust. Kahepeale veega täidetud anuma kandmine sümboliseeris Jumala poolt antut, mida raiskamise asemel tuleb hoida ja teistele edasi anda. Et meie ega kaasinimesed vaimselt ja materiaalselt kuivale ei jääks.
Inimvõrk aga oli näide sellest, kuidas me kõik üksteisega seotud oleme. Ja mõnikord tekib ka suhetes sasipuntraid. Mida kiiremini puntrad lahti saame harutatud, seda parem. Ideaalne, kui neid ei tekikski.
Kuna hea sõnumi edastamine on oluline, oli ka telefonimäng. Sõnumiks oli Piiblikirjakoht. Ja võitjameeskond oli see, kes suutis täpsemalt salmi kirja panna.
Kella kolmeks saabus laagripaika ka kohalikku külarahvast, sest välja oli kuulutatud Aruküla 300. aastapäevale pühendatud kontsert. Külalisi tervitasid Vilja ja Arne Runnel, kelle koduõuel kogu tegevustik toimus. Kuna alguses sadas vihma nagu oavarrest, siis hetkeks kõlaski laulude asemel hoopis looduse muusika – vihmapiiskade helin telgi katusel.
Kontserdile järgnesid Andres Ploompuu reisimuljed. Kirjeldust teisest kultuurist ja tavadest jäi kuulama ka kohalikku külategevust talletav ajakirjanik, kes siis kontserdi ja reisimuljed filmilindile võttis.
Õhtu viimane ametlik osa oli viktoriin, mille eest vastutas Väino Kaasik. Küsimused eeldasid nii faktiteadmisi oma koguduse kohta kui ka üldisemalt loogikat.
See hingamispäev oli tavapärastest laupäevadest teistsugune. Koosolemine ja -tegemine liidab inimesi ning võimaldab kaaslasi paremini tundma õppida. Aitäh kõigile, kes andsid oma panuse selle päeva õnnestumiseks!
In English