Rõõmusõnum Patmoselt

Harvey’le helistas tema sõber. „Kas sa oled kuulnud, mis Joega juhtus?” küsis ta.

„Ei,” vastas Hervey. „Mis lahti?”

„Ma arvan, et sa võiksid talle helistada, ta võib praegu vajada julgustust.”

Kuna Harvey ja Joe olid juba pikka aega sõbrad olnud, helistas-ki Harvey kohe Joele. Ta sai teada, et Joed süüdistatakse seksuaal-ses ahistamises ja et ta kaotab töö koguduse kontoris.

See uudis jahmatas Harvey’t, kuna ta teadis, et tema sõber on eriti hoolikas selles, kuidas ta kohtleb naisi. Harvey naine ütles, et Joe oli üks neist vähestest pastoritest tema tutvusringkonnas, kes ei vaadanud teda valel moel.

Edasise uurimise käigus selgus, et keegi ei olnud korralikult süüdistajat küsitlenud. Inimesed olid süüdistusi uskunud ilma pikemalt mõtlemata. Nad olid tahtlikud uskuma, et see lugu vas-tab tõele, kuna see oli juba nii kaua ringi käinud, et kõlas tõena.

Lõpuajal on pettus maailmas väga oluline faktor. Aga mitte ai-nult Ilmutusraamatu metsalised ei põhjusta seda. Mõnikord on isegi kristlased liiga varmalt valmis uskuma tagarääkimist ja kuulu-jutte. Pastori reputatsiooni rikkumiseks pole vaja enamat kui väi-kest vihjet seksuaalsest kohatusest. Teiselt poolt jälle kasutavad seksuaalkurjategijad pettust, et varjata oma kuritegusid ja jätta mulje vaimulikust mentorlusest. Valesüüdistus on hävitav juba kohalikul tasandil, kujutage ette, mis saab siis, kui pettus on üle-üldine fenomen!

On ülimalt oluline, et lõpuaja lähenedes püüaksid kristlased ol-la läbipaistvad kui päikesevalgus. Me ei tohiks ilma selge tunnistu-se ja mõlema poole ärakuulamiseta uskuda ühtegi süüdistust. Kui me ei õpi tegutsema tões praegu, kui olud on suhteliselt rahuli-kud, oleme lõpukriisi ajal tõsistes raskustes.

Issand, ma tahan pühendada ennast alati tões tegutsemisele. Kui ma ei saa rääkida täit tõtt, aita, et ma vähemalt vaikiksin. Anna mulle janu tõe järele.