Rõõmusõnum Patmoselt

See lõik on paralleelne tekstile Ilm 13:13, 14, kus maast tulnud metsaline kutsub taevast alla tule, et petta neid, kes elavad maa peal. Siin saadab petlik kolmainsus (lohe, metsaline ja valeprohvet) välja ebapuhtaid vaime tegemaks tunnustähti, et eksitada maailma juhte, et neid võita enda poolele maailma ajaloo viimaseks lahinguks.

Paljudele tundub, et pettus tähendab kuidagi, et petetud ei kanna vastutust selle eest, mida nad ei näinud või ei mõistnud. Kuid tegelikult avavad inimesed end pettustele ahnuse või kade-duse või mõne muu iseka motiivi mõjul. Pettuse ohvriks langemi-ne ei ole vabandus – see on tagajärg, fakt, mida ilmestab üks juudi anekdoot.

Lugu algab sellega, et üks vana juut sõidab 1900ndate alguses üksinda oma kupees Trans-Siberi raudteel. Rong peatub ja peale tuleb tsaariarmee ohvitser. Mõnda aega istuvad mõlemad vaikides. Korraga haarab ohvitser juudi reväärist ja nõuab: „Ütle mulle, miks on juudid nii palju targemad kui kõik teised?”

Hetke vaikinud, vastab juut: „See on tänu heeringale, mida me sööme.”

Ohvitser jääb mõtlema ja reis jätkub. Varsti võtab juut välja tü-ki heeringat ja hakkab seda närima. Ohvitser küsib: „Mitu heerin-gatükki teil on?”

„Tosin.”

„Kui palju te nende eest tahate?”

„Kakskümmend rubla.” See oli suur summa.

Ohvitser võtab raha välja ja annab juudile. Vana mees annab vastu heeringa ja ohvitser hammustab tüki. Järsku ta peatub. „See on naeruväärne,” hüüatab ta. „Moskvas oleksin ma võinud kõik need heeringad osta mõne kopika eest.”

„No näed,” vastab juut. „Juba toimib.”

Me naerame selle nalja üle, kuna see niimoodi lõpeb. Kui olu-kord oleks edasi läinud, oleks Vene ohvitser arvatavasti juuti rün-nanud ja ta rongist välja visanud. Aga selles loos näeme, kuidas vana mees kasutas ära teise ahnust ja kadedust, et teda ta rahast „vabastada”. Viimastel päevadel kasutab Saatan ära meie nõrkusi, et meid petta eemale ustavusest Jumalale.

Issand, ma ei taha jätta Saatanale oma elus väiksematki sissepääsu-kohta. Kaitse mind Jeesuse vere lõputu väega.