Rõõmusõnum Patmoselt

Kolmekordne fraas „püha, püha, püha” kajab Jesaja 6. peatü-kist. Jesaja päevil oli Juuda rahvas silmitsi tõsise kriisiga. Kuningas Ussija oli just surnud. Et selle surma olulisust mõista, aitab tead-misest, et ta valitses Juuda riiki üle 52 aasta. Suurem osa Juuda rahvast ei teadnud teist valitsejat. Olukorra muutis hullemaks see, et Ussija oli olnud üks edukamaid kuningaid, kes kunagi Jumala rahva üle oli valitsenud. Nii näis rahvale nüüd, et kuna elu ei saa enam paremaks minna, on ainus võimalus, et kõik läheb allamäge. Nad vaatasid hirmunult ebakindlasse tulevikku.

Sel ajal saab Jesaja nägemuse Jumala troonist. Ta näeb ingellik-ke olendeid trooni ümber laulmas: „Püha, püha, püha on vägede Issand!” (Js 6:3) Jesaja oli preester, suhteliselt püha mees, ta oli kõige pühamas paigas (templis) pühade inimeste keskel, ta elas juutide ajaloo ühel kõige ustavamal perioodil. Siiski, oma pühadu-se-nägemusest tagasi tulles hüüab ta: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat” (s 5).

Jumala ligiolus kahvatuvad tema isiklikud saavutused ja au, kui ta silmad avanevad täielikule kompetentsile ja puhtusele. Jesaja saab teadlikuks enda ebapuhtusest, mitte sellepärast, et ta oleks end kellegi teisega võrrelnud, vaid sellepärast, et ta on näinud näost näkku Jumalat!

See on võimas vaimulik põhimõte. On väga lihtne olla uhke oma vaimuliku kasvu ja saavutuste pärast, kui me võrdleme end teiste tegelike ja tajutavate vigadega. Mida madalamalt sa hindad teiste tegevust, seda kõrgemalt sa nende peale alla vaatad. Aga see tähendab, et sinu pilk ei ole enam Jumalal. Sa oled end üles upi-tanud ja selle hinnaks on olnud siiras suhe Temaga!

Üks selgemaid märke, et inimene on kaotanud suhte Jumalaga, on kriitiline ja süüdistav vaimsus. Kontrastina on tugevaim näitaja sellest, et kellelgi on elav suhe Jumalaga, see, et tal on väga selge arusaamine isiklikust rikutusest. Need, kes on vaadanud otsa Jumalale, on valulikult teadlikud iseenda nõrkustest, pattudest ja vajakajäämistest. Autentne teadlikkus patust ja süüst on Jumala vastuvõtmise eeltingimus. Kui me oleme tõesti põhja jõudnud, ei ole minna enam kuskile mujale kui ainult üles!

Issand, ma pean täna Sind silmapilgukski nägema. Ma vajan meenutust sellest, et saavutused ei ole Sinu vastuvõtmise tee – see rada on alandlikkuse ja kahetseva südame rada.