LUGU KAHEST SAULIST – 2

Avaldatud 25.11.2015, rubriik Päeva sõna

Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. 2. Kiri korintlastele 12:9

Teise Sauli elus on üks selgusetu peatükk, mida uuritakse harva, kuid mis ometi võib endas kätkeda kogu alandlikkuse suurimat saladust. Vastpöördunud Paulus kadus mitmeks aastaks. Uue Testamendi aruandest tükkhaaval pilti kokku pannes jõuame järeldusele, et lõpuks läks ta tagasi oma kodulinna Tarsosesse. Seal olles sai Paulus Jumalalt mõned tähelepanuväärsed nägemused. See jumalik sisenemine kutsus esile ühe suurtest kriisidest ja alandlikkuse põhimõtted.

„Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest − kas ta oli ihus, seda ma ei tea, või kas ta oli ihust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab – tõmmati kolmanda taevani.” (2Kr 12:2) Paulus kasutab sihilikult samasugust kirjanduslikku vahendit nagu Johannes, varjates end alandlikult kolmandas isikus. Kuid tema kirjeldusest on selge, et Paulusele anti nägemuste kaudu isiklik juurdepääs paradiisile, kus ta kuulis ja nägi väljendatud asju. Selle ainsa jumaliku eesõiguse tõttu andis Jumal oma sõbra kätte uue karika: „Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks.” (salm 7) Kreekakeelne sõna vaia kohta tähendab puukildu, mis on lihasse kinni jäänud nagu pind küüne all. Kuna Paulus kirjeldab seda kui „mulle liha sisse antut”, on teadlased kogunud kõigist Pauluse kirjadest (alates galaatlastest, kes pakkusid talle oma silmi, kuni üleskirjutajani ja tema väiteni „vaadake, kui suurte tähtedega ma kirjutan” kirja lõpus) terve rea vihjeid, oletamaks, et probleem oli Pauluse silmanägemises. Kas see on Damaskuse teel Jeesusega kohtumise füüsiline tagajärg? Me ei tea. Kuid kahtlemata oli see pidev meeldetuletus tema piiratusest ja füüsilisest puudulikkusest, mis muutis ta teenimistöös teistest sõltuvaks ning põhjustas talle ebamugavust, piinlikkust ja valu. Pole ime, et Paulus kirjeldab selle allikat kui „saatana inglit”, kes teda „rusikatega peksab”. Milleks niisugune piin? „Et ma ei läheks kõrgiks”, s.t et hoida mind alandlikuna. See paneb mõtlema. Kas võib olla, et kannatused on mõnikord jumalikult lubatud vastumürk meie uhkusele? Ja kas võiksime jõuda nii kaugele nagu Paulus, et rõõmutseme selle üle?

Jaga Facebookis