Puu oli väändunud, pahklik ja krobeline. Keegi oli halastamatult lõiganud peaaegu poole oksadest tagasi ning puu oli kole. Ilmselt ei olnud kasu ka sellest, et kevad ei olnud veel käes. Üritasin ette kujutada puud roheliste lehtede täisvõraga, kuid ei suutnud. Pidin juba edasi astuma, kui märkasin äkitselt, et tüve külg oli lõhenenud ja sealt paistis palju noorem puu, mis oli olnud pikka aega tahumatu välimise sees peidus. Kas see oli sisse jäänud kaksik või sama puu noorem süda?
„See on üsna minu moodi,“ mõtlesin ma. „Olen olnud sunnitud oma patuse minaga nii palju vastamisi olema, et tean tõde: minu langenud olemuses ei ole midagi, mis soovitaks mind Jumalale.“ Kuid kusagil sügaval, minu karmist ilmastikust mõjutatud väliskesta all on jäänus sellest, missugune inimkond kunagi oli. Ükskõik kui palju on meid kärbitud, ükskõik kui kestendavaks ja rohmakaks on meie koor patu tõttu muutunud, Jumala algse plaani süütus ja imelisus ei ole täiest kadunud. Tegelik sina on ikka veel olemas, ümbritsetuna karmi elu armkoest.
Peaaegu iga karmi välispinnaga mees ja naine oli kunagi särasilmne idealistlik laps, kes oli veendunud, et elu on helde ja hea. Aastate möödudes koguneb meie unistustele kiht kihi järel koorik, mis surub unistused tasapisi välja. Lõpuks muutub meie kest väändunuks, pahklikuks ja krobeliseks. Seda teeb meiega patt.
Kuid ikka ja jälle − neil hetkedel, kui meenutame lapsepõlve vabadust või mõtleme taeva tõotusele − mureneb meie karm välispind ainult natuke ja me saame heita põgusa pilgu sellele, mis me varsti oleme. Tegelik sina, mida Jumal sinult loodab, on ikka olemas ja mida enam sa annad end Ülempreestri kätesse, seda enam näed, et see inimene hakkab esile kerkima. Iga päev koorub pahklik koor veidi enam maha kuni Jeesuse tuleku päevani, mil eemaldatakse kogu koor igaveseks. Tol hetkel jätkad sa unistustega, mille Jumal istutas sinu südamesse, kui Ta inimkonna lõi.
Tõttöelda ei ole sa veel tõeliselt elama hakanud.
In English