Hiire jäänused

Avaldatud 28.4.2021, rubriik Päeva sõna

Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, − siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse. Kiri heebrealastele 9:11, 12

Ühel hommikul vara tööle minnes oleksin peaaegu ühe hiire jäänustele peale astunud. Või õigemini poolele hiirele; tema tagumine pool oli kadunud. Avastasin end kujutlemas, mis võis selle kohutava saatuse põhjuseks olla. Kas hiirt oli rünnanud naabrite kass? Võib-olla. Aga mulle tundus kummaline, et kass jätaks pool hiirt maha.

Võin ainult oletada, mis juhtus, sest mind ei olnud tegelikult kohal. Mul on vaid üliaktiivne kujutlusvõime, mis aitab õnnetut juhtumit rekonstrueerida, kuid ma ei saa kunagi päriselt teada.

Üsna samamoodi suhtuvad mõned inimesed paratamatusse avastusse, et meie maailm võib olla kohutav paik, täis valu, kannatusi ja enneaegset surma. Kõik, mida me suudame näha, on see, missugune on maailm praegu, sest me ei olnud tegelikult kohal, kui asjad viltu läksid.

Mõned inimesed üritavad selgitada seda evolutsiooniga: nii see maailm lihtsalt ronib parema eksistentsi poole. Nõrgad meie hulgas kannatavad ja surevad, geneetiliselt eelistatutel läheb veidi paremini – tugevam jääb ellu. Ja muidugi veel oletus, et evolutsioon viib (mingil kombel) edasi, nii et lõpuks lahendab see enamiku meie probleemidest.

Teistest on saanud masendunud nihilistid, kes ütlevad endale, et elu ei tähenda midagi: me saame haiget ja nii lihtsalt on. Aga ära muretse, kui sured, siis on see kõik läbi – igaveseks.

Need kõik on kujutluspildid, teooriad, mille on välja haudunud inimesed, kes ei olnud kohal, kui algne tragöödia toimus, kui me vahetasime paradiisi õudusvaatemänguga. Palju parem oleks küsida Tema käest, kes oli kohal: Tema tunneb patu tragöödiat lähedalt, sest Ta nägi seda juhtumas. Ja mitte ainult, Ta astus sellesse maailma ja võttis hinna enda peale. Nüüd teenib Ta oma verega –see on võimas sümbol sellest, et Ta tunneb meie valusat olukorda lähedaselt. Olen lugenud palju filosoofe ja luuletajaid, kuid ükski neist ei ole kunagi andnud selgitust, mis kõlaks nii täiuslikult nagu see, mille on esitanud meie taevane Ülempreester.

Meie maailma katkiolemisel on põhjus ja pühamus on kindel lahendus. Kuula Teda, kes oli kohal.