Silvia Kirsch: Mind motiveerivad misjonikäsk ja kohusetunne

Avaldatud 3.9.2019, autor Helis Rosin, allikas Meie Aeg

Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu kontoris tegeleb raamatupidamise, raamatute laialisaatmise ja mitmete muude ülesannetega Silvia Kirsch. Raamatupidamine on üks neist ülesannetest, millega ta teenib ka kodukoguduses Rakveres. Ent teda kõnetavad mitmed teisedki teemad ja tegevused. Silvia Kirsch, kes jagas oma mõtteid Helis Rosinaga, võttis jutuajamise kokku armastatud kirikulauluga nr 16.

Kolm aastat tagasi asusid Eesti liidus tööle raamatupidaja-juhtkonna assistendina. Milliste ülesannetega oled kõige sagedamini kokku puutunud?

Igapäevaselt tegelen raamatu­pidamise ja kirjanduslaoga. Iga kuu on Meie Aeg, iga kolme kuu tagant õppetükk, lisaks koguduste ja e-poe kaudu tulevad tellimused… Assistenditööga tegelen vähem. Kui on vaja midagi välja printida ja laiali saata, näiteks plakatid, siis teen seda. Selleks et täita kõiki vajalikke assistendi ülesandeid, oleks vajalik hea inglise keele oskus, minul paraku seda ei ole.

Enne adventkoguduse teenistusse asumist töötasid erinevates ette­võtetes. Kas võrreldes varasemate tööandjatega on töökultuur või -korraldus samasugune või erinev?

On nii ja naa. Kuid praegune töökorraldus sobib mulle kõige paremini, inimesed on väga kohusetundlikud ja teistega arvestavad. Siin on midagi, mida ma teistes ettevõtetes kogenud ei ole.

Esmaspäevahommikuti, kui kontorirahvas on koos, toimub meil koosolek. Vaatame üle tehtud ja tegemist vajavad tööd. Aga enne seda on hommikupalvus, minu jaoks on see väga suur asi ja hästi mõnus aeg. Nii tore on alustada töönädalat koos Jumalaga. 

Kui mõtled kolme aasta tagusele ajale, siis kuidas sinust liidu tööline sai?

Olin sel hetkel tööta. Ei olnud ka siin Rakveres sellist tööd, mida oleksin tahtnud teha. Kui tahad ausalt teha, siis finantsvaldkonnas on see väga raske. Olin pannud Tallinna palvelisti üles eestpalve, et Jumal aitaks mind ja varsti võttis 
Jaanus-Janari minuga ühendust. Ma olin palvetanud töö leidmise pärast ja minu jaoks oli see palvevastus.

Mainisid, et finantsvaldkonnas on raske ausaks jääda. Miks?

Jah, raamatupidamises küll. Asi on väikestes asjades kinni. Iseenesestmõistetavaks peetakse, et riiki võib petta, riik petab ju meid ka, ei ole vaja iga pisiasjaga tegeleda, ega riik sellest vaesemaks jää. See tähendaks enda südametunnistusega vastuollu minemist. 

Aga mis sind finantsvaldkonnas paelub?

Mulle lihtsalt meeldib see. Olengi selline seinast-seina inimene, näiteks meeldib mulle ka sotsiaaltöö väga. Eks mul olid kooli ajal ka reaalained tugevamad kui humanitaar­ained. Samas oli minu lemmik­õppeaine kehaline kasvatus.

Nii nagu paljudel teistel advent­koguduse töötajatel, tuleb ka sinul sõita tööle teise linna. Kui kerge või raske on hommikuti vara tõusta, et bussi või rongiga Rakverest Tallinnasse sõita?

Hommikud on erinevad, aga mulle ei ole varane ärkamine ega sõitmine raske. Kui hommikul lähen, teen võimaluse korral rongis tööd. Alati ei ole internetiühendus muidugi kõige parem. Ja kui millessegi süvenen, ongi Tallinn juba käes. Tagasi tulles puhkan, siis on jõudu kodus jälle uute töödega alustada. Jõuan mõelda omi mõtteid ja vaadata uudiseid.

Oled pärit Tallinnast ja kasvanud adventperekonnas. Kas sulle meenub mõni seik, kuidas Jumala olemasolu sulle isiklikult reaalsuseks sai?

Mingit konkreetset hetke ma öelda ei oska. Nii kaua, kui mäletan, olengi tahtnud koos Jumalaga olla. Kuigi elutee on mind vahepeal eemale viinud, on igatsus alati olnud.

Oma osa on mänginud ka see, et ema luges Piiblist ja teistest raamatutest lugusid. See tundub nii iseenesestmõistetav, et ei saakski teisiti tahta.

Milline on sinu lapsepõlvekogemus koguduse elust?

See oli tore aeg. Siis käidi hästi palju aastapäevadel. Kui oli Tallinna aastapäev, olid meil keldris isa ja vanaisa ehitanud lavatsid, kus külalised magasid. Siis oli meil majas hästi palju rahvast ja see oli tore. Mulle meeldis see.

Varateismeeas oli noorte laulukoor, seal sai ka käidud. Lastetunnid olid ka toredad. Lapsepõlvest ongi mul ainult positiivsed muljed jäänud. Mingis eas on nii, et sul on vanemate Jumal, mitte enda Jumal ning see kipub viima kogudusest eemale seniks, kuni mõistad, et Ta on ka sinu Jumal. Eks siis kerkib ka eluteele raskusi, mida Jumal laseb tulla, et saaks tunnetada, et Ta on ka minu Jumal: Ta tõesti hoolib ka minust.

Jumal juhib, kaitseb ja õpetab meid igapäevaselt. Ometi on nii, et mõnes olukorras tajume seda selgemalt ja konkreetsemalt. Räägi mõnest seigast, mis on eriliselt meelde jäänud.

Pidin kord lastejuttu rääkima, aga ma tunnen alati meeletut hirmu ja pabinat selliste asjade ees. Tookord olid ka vene rahvusest külalised ja Heinrich tõlkis neile ning see pani mind eriliselt pabistama. Palvetasin enne lastejuttu. Rääkisin siis lastejutu ära ja pärast mõtlesin, et mina seda ei rääkinud. Mul polnud mingisugust pabistamist, ma rääkisin rahulikult, ootasin rahulikult, et Heinrich saaks tõlkida, ilma et mul oleks mõte ära kinni jooksnud. Läksin oma kohale tagasi ja siis tuli see tunne, et süda on kurgus. Aga seal ees ei olnud midagi.

Ka autoga sõites olen tajunud Jumala tugevat sekkumist. Ühel pimedal õhtul tundsin, et ei tohiks kiirust lisada. Ja siis tuligi välja, et inimene lamas maas. Oleksin ma hooga läinud, poleks teda märganud või ei oleks jõudnud pidurdada ning oleksin temast üle sõitnud. Olukordi on igasuguseid olnud.

Kui Tarvo oli väike, siis ma ei olnud veel oma Jumalat leidnud, kuid Tema kaitsev käsi oli siiski minu ja lapse juures. Ma panin 3-kuuse lapse õhupalliga mängima, õhupalli riputasin niidiga armatuuri külge ja lapse käruga selle alla. Pall oli riputatud selliselt, et ta saaks seda lüüa, aga mitte kätte haarata. Mul oli vaja samal ajal midagi köögis teha. Järsku käis tugev mürts ja laps hakkas karjuma. Armatuur, mis oli aastaid laes püsinud ega olnud ilmutanud mingit ohu märki, oli alla kukkunud hetkel, mil laps all oli. Poiss hakkas nutma selle peale, et juhe oli ta nägu riivanud. Õrn triip oli näha, põrandas oli auk! Siis mõtlesin, et see saab ainult Jumala juhtimine olla. Jumal pidi selle armatuuri lihtsalt lapsest kõrvale lükkama. 

Tegelikult me näeme iga päev, igal hetkel, kuidas Jumal asju juhib. See ei ole tavapärane ja igapäevane, aga tundub meile vahel justkui iseenesest mõistetav. Oleme sel hetkel tänulikud, kuid järgmisel hetkel on kõik juba meelest läinud.

Kuidas sulle tundub, kas advent­kogudus on aastakümnete jooksul muutunud?

Kindlasti on muutunud. Kui mina tulin kogudusse, räägiti hästi palju käsust. Nüüd räägitakse enamasti armust. Nagu ikka, me kaldume ühest äärmusest teise, me ei taha neid omavahel põimida. Samas on paranenud suhtumine teiste koguduste inimestesse. Me hoolime kõigist, sest me kõik oleme Jumala lapsed ja Jumal armastab ju kõiki. Teiselt poolt on ka rohkem liberaalsust tulnud, mida enne ei olnud. On nii head kui ka halba, nagu ikka elus.

Aga kas me suudame ühiskonna arenguga sammu pidada?

Kas me peame? Mõned asjad on ja jäävad ning nad ei pea muutuma. Me ei suuda kunagi maailmaga võistelda. Maailma meelelahutus, edu, teistest parem olemine, tänapäeva kiirus... See on tänapäeva maailm. Minu meelest me ei peaks sellega kaasa minema. Kirik peakski olema koht, kuhu saab tulla, aeg maha võtta, mõelda, mida sellelt elult tegelikult tahan ja ootan; kus saab olla see, kes ma olen, ilma et peaks konkureerima. Kui me tahame kõiges ühiskonnaga sammu pidada, siis miks peaks inimene tahtma siia tulla? Tal on ju maailmas palju huvitavam. Siin peab olema midagi, mis sellest ühiskonnast erineb.

Kui meil koguduses korraldatakse mingi ettevõtmine – olgu selleks siis pannkoogitelk, kokaklubi üritus, koguduselaager või midagi muud –, oled enamasti ka sina sellega seotud. Mis motiveerib sind kogudusetöös enim?

Tõenäoliselt misjonikäsk motiveeribki: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad...“ Kui Jeesus tuli siia maailma ja suri minu eest, väljendades sellega oma piiritut armastust, tahan seda teistegagi jagada. Mitte et ma läheks inimesi pöörama, aga see on üks väljund, mida me saame teiste heaks ja Jumala kuulutamiseks teha. Meil on siin kaasalööjaid vähe ja ma lihtsalt ei saa „ei“ öelda. On muidugi olukordi, kui ei saa osaleda. Eks see ole kohusetunne – iga inimene on niivõrd tähtis, et üritus õnnestuks. Samas mulle ka meeldib neil üritustel osaleda.

Adventiste tuntakse kui piiblirahvast, oleme aktiivsed Piibli lugejad ja uurijad. Piiblilugejaid on teadupärast mitut sorti. Missugune piibli­lugeja sina oled ja mida oled Piiblit lugedes avastanud?

Mina olen vilets piiblilugeja, tahaksin lugeda palju rohkem, kui seda teen. Tahaksin olla nagu Taavet, kes ütleb 42. psalmis, et igatsen sinu veeojade järele.

Olen märganud, et sageli tuleb mõte Piiblit lugeda, aga mina tahan enne poolelioleva töö ära lõpetada. Kui ma tööd ei katkesta, siis järgmisel hetkel ma seda enam ei mäleta. Kui Jumal kutsub sel hetkel, peaksin panema kõik asjad kõrvale ja lugema. Nähtavasti vajan seda sel hetkel kõige rohkem. Pärast hiljem olen näinud, et oleks olnud vaja sel hetkel võtta aega Jumala jaoks.

Piiblit lugedes olen avastanud, et see on nii eluline. Kuigi me elame kaks tuhat ja rohkem aastat hiljem, kasutades Koguja sõnu, ei ole midagi uut siin päikese all. Tegelikult ei erine me selle aja rahvast mitte millegi poolest, kuigi tahaksime. Tihti me mõtleme, et ma ju ei ole selline. Aga kui hakkame natuke teise nurga alt vaatama, siis mõistame, et oleme küll. Kohe väga. Või et kuidas nad sellest aru ei saa. Aga siis vaatad ennast ja tuleb tõdeda, et ma ise ka ei saa aru. Kuigi mina loen Piiblit ju tagantjärele, ei saa ma siiski teatud eluhetkedel teatud asjadest aru. Kuigi oleks võinud saada, sest Jumal räägib meiega sama selgesti kui oma prohvetite ja jüngritega. Mõnikord on meil oma kinnisidee ja me ei kuulagi, mida meile öeldakse.

Kui lugeda Vana Testamenti, on näha, et inimene suhtles Jumalaga nagu oma sõbraga. Ka minul on see võimalus – Jeesus tuli maailma ja suri ristil, Ta on andnud mulle kõik võimalused, et elada nagu Eelija ja olla samamoodi Jumalaga tugevalt ühendatud. Minu jaoks on see hästi inspireeriv – võimegi elada, nagu Jumal tahab, kui laseme Tal oma südames tegutseda.

Me vastutame oma valikute eest. Jumala jaoks ei loe see, et vabandan end väliste teguritega: mind on selliselt kasvatatud jne. Loeb ainult minu otsus. Kui vaatan näiteks Joosepi elu, siis kui palju tal oleks põhjust olnud olla kibestunud ja öelda, et teengi selliseid asju, sest minu elus on sellised ja sellised asjad juhtunud! Aga ta lasi solvangutel minna ja võttis oma tegude eest vastutuse. Minu valikud muudavad mind kas paremaks või halvemaks. Mõnikord teen mõned asjad hambad ristis, kuigi tahaks mõelda, et läks trumm, mingu ka pulgad. Need on minu otsused ja annavad võimaluse Jumalal minuga tööd teha.

Albert Ellis on öelnud: „Sinu parimad aastad on need, mil sa otsustad, et sinu probleemid on sinu omad, sa ei süüdista neis oma ema, keskkonda ega valitsust. Sa ise kontrollid oma saatust.“ See ongi, et otsustan lasta Jumalal juhtida oma elu, annan kõik tema kontrolli alla. Jumal mõistab ja saab aru, miks ma midagi tegin, aga Ta ootab meilt vastutuse võtmist. 

Oled kolme täiskasvanud lapse ema ning elad abikaasaga maal. Mis on need peamised põhjused, miks eelistada maaelu linnaelule?

Seal on rahu ja vaikus. Naabrid on kaugel. Ühel kuumal suveõhtul näiteks pool kaksteist töid lõpetades läksin väliduši alla ja mulle avanes miljonivaade. Üks kits kõndis metsa ääres heinamaal, samas oli ka rebane. Mida veel tahta?

Suvehommikuti paljajalu mööda kaste­märga rohtu kasvuhoonesse tomateid võtma minnes tunned end jälle nagu lapsepõlvemaal.

Mõned nädalad tagasi õhtuhämaruses väljas jalutades märkasin kolme noort kitse, seisatasin ja üritasin ennast mitte liigutada. Nad tulid mulle lähemale, umbes 7–10 meetri kaugusel minust seisid mind jälgides. Kuna nad olid mulle nii lähedal, tekkis minus hirm ja ma liigutasin end, selle peale jooksid nad metsa. Ka talv on ilus. Kui on õiged riided seljas, võib ka tuisune ilm väga kihvt olla.

Nimeta mõni tegevus, mille tegemisest sa rõõmu tunned!

Mulle meeldib aias toimetada, mulle meeldivad lilled. Mul on nii palju mõtteid, mida ma tahaksin ükskord ellu viia. Olen peenraid mõtetes koondanud ja ümber mõelnud, paigutanud siia-sinna, loodan, et ükskord saan need mõtted ellu ka rakendada. Samas mulle meeldib ka meri ja ujumas käia. Suusatada meeldib ka, polegi seda ammu-ammu teinud.

Olles kodus, kumba eelistad – kas vaikust või muusikat?

Ikka muusikat. Oleneb ka olukorrast, kui koristan, siis energilise muusika, mitte tümpsu saatel on hulga lihtsam midagi teha. Mulle meeldib kantristiilis muusika.

Peagi on suvi ja puhkuse aeg. Mida sinu jaoks tähendab puhkus ja millega sa siis tegeled?

Puhkus tähendab seda, et nüüd on võimalus ära teha kõik kodused toimetused, mida ei ole jõudnud siiani teha. Samas oleme püüdnud võtta ka paar päeva, kui käime kodust ära. Oleme lihtsalt mööda Eestit sõitnud, eelmisel aastal käisime avatud talude päeval. Puhkust on vaja, sest tööd ja toimetused ei lõpe ju kunagi.

Nimeta mõni mõttetera, mis sind on kõnetanud!

Piiblis on kirjas: „... neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks...” (Rm 8:28) See mõte aitab ja annab jõudu igas olukorras.

Samas hästi palju on räägitud ka üksteisele aja võtmisest. „Leidke aega armastusele, leidke aega suhtlemisele ja leidke aega võimalusele jagada oma mõtteid. Elu ei mõõdeta hingetõmmete järgi, vaid hetkede järgi, mil hing kinni jääb.“ Mind see ütlus kõnetas, pani mõtlema.

Antud jutuajamise võtaksin kokku üldlauluga nr 16, mille refrään algab sõnadega „Räägi nüüd suurest armust ... “.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat