Neil päevil peetakse Montenegros Trans-Euroopa divisjoni aastakoosolekut

Montenegros on praegu veel suvi. Päike paistab palavalt ja vesi Budva linnakese ees sätendavas Aadria mere lahes on ühe keskmise eestlase meelest soe. Kõlab nagu kadestusväärt puhkus? Ometi näevad Trans-Euroopa divisjoni aastakoosolekule kogunenud divisjoni, unioonide ja liitude juhid sinist taevast vaid jupiti, sest kogunemise kaks esimest päeva on rannamõnude asemel pühendatud eraldi koolitusele ning konverentsiruumi akendele on targu katted ette veetud – eks ikka selleks, et mõte ja pilk kuhugi loodusavarustesse ekslema ei satuks.

Nii keskenduti 11. ja 12. novembril hoopis teemale, mis inglise keeles on kokku võetud sõnaga governance. Eesti keeles võiks see viidata ‘valitsemisele’ või ‘juhtimisele’. Kumbki päev toob endaga neli põhjalikku tunniajast ettekannet, mis kajastavad juhtimise piibellikke põhimõtteid ning koguduse juhtimise struktuuri erinevaid tahke.

Esimesel päeval jagasid Põhja-Ameerika divisjoni president Dan Jackson ja peakonverentsi eelmine president Jan Paulsen mõtteid Kristuse-kesksest juhtimismudelist ning selle rakendamisest 21. sajandi Euroopas. Fookusesse sattus nii see, mis suunas kirikut juhtida, kui see, kuidas seda teha. Hommikupooliku kõige olulisemad mõtted võiks ehk kokku võtta nii: Kristuse eeskuju järgiv juht peaks alati meeles pidama, et Jeesus (1) säilitas pideva ühenduse Jumalaga; (2) pühendus oma tööle üleni, täielikult, ennastohverdavalt; (3) rõhutas juhtimist kui teenimist; (4) keskendus kõike muud kõrvale jättes Jumala missioonile; (5) sai oma juhtnöörid taevast ning (6) tegutses selge visiooni alusel. Koguduse juhid peaksid olema avatud õppimisele, olema Piibli-kesksed, suutma vahet teha heal ja kurjal, tegutsema selgelt ja „läbipaistvalt“, olema kaastundlikud, optimistlikud, ehedad ja autentsed, nägema ja jagama visiooni sellest, kuhu liikuda ning tegema kõik selleks, et teistel oleks ruumi, julgust ja vahendeid teha oma osa Jumala töös.

Jan Paulsen nentis, et hädasid ja keerukaid aegu on alati olnud, on praegu ja on ka tulevikus. Mõned probleemid tekivad meist sõltumatult, nii-öelda väliste olukordade tõttu. Looduskatastroofid, majanduslikult keerukad olukorrad, sõjad ning sõjapõgenike kriisid, vaesus ja ekstreemislami levik on nähtused, mida kogudus ei saa kuidagi ära kaotada. Ometi on oluline, et me neid olukordi ning eriti nendest olukordadest mõjutatud inimesi ei ignoreeriks. Kogudusel pole mitte ainult võimalus, vaid ka kohustus hoolitseda aktiivselt selle eest, et need, kes leiavad end keerukatest olukordadest, tunneksid meie tegudes, sõnades ja suhtumises Jumala armastust.

Pärastlõunased ettekanded Maurine Wahlenilt ja Karnik Doukmetzianilt (mõlemad peakonverentsist) sikutasid tähelepanu üldisematelt juhtimispõhimõtetelt spetsiifilisematele teemadele, mis ringlesid struktuuri, audiitorite ja koguduse tööjuhise ümber. Pärast iga ettekannet võeti aega diskussiooniks – kuulajatel oli võimalus astuda mikrofoni juurde ning esitada ettekandjale antud teema kohta küsimusi või nende eriala ja kogemuste osas laiemalt. Eurooplastele omaselt ei häbenetud küsida keerukaid küsimusi ega jagada tõsiseid kimbatusi. Arutelud jätkusid õhtusöögilauas, vestlused venisid puhkeruumidesse… ning kestavad praeguseni. Pole üldse rannapuhkuse moodi, kuid omamoodi kadestusväärne ehk sellegipoolest?

Koolituse teine päev sai hommikul hoo sisse G. Alexander Bryanti üleskutsega saada aru, et meie koguduse juhtimise struktuur ei järgi tegelikult presidentlikku valitsemismudelit. President, sekretär ja laekur struktuuri igal astmel on vastastikuselt sõltuvad juhid, kes – olenevalt teemast ja kontekstist – võtavad vastutuse enda kanda ning arutavad kõike omavahel ning nõukoguga. Praegu on kell pisut üle kümne hommikul ning loengupuldis seisab jälle Dan Jackson, et lahata lähemalt paari kitsamat väljakutset, mida praegune aeg ja hetkeolud kogudusele on esitanud. Õhtupoolik saab taas olema Maurine’i, Karniku ning tööjuhiste päralt. Homme algab aastalõpukoosoleku töösessioon ning tegudele asuvad erinevad nõukogud ja komiteed. Eile ja täna kuuldu tuleb siis jalamaid särasilmil ellu rakendada, ikka selsamal lihtsal ja selgel eesmärgil – et inimesed me ümber, kirikus ja kirikust väljas, tunneksid läbi meie tegude, sõnade ja suhtumise läbi Jumala armastust.

Pildid: Kärt Lazic