Usutunnistusega või ilma?

Avaldatud 1.10.2019, rubriik Päeva sõna

„Sellepärast kartke nüüd Issandat ja teenige teda laitmatult ja ustavalt … Aga kui teie silmis on halb teenida Issandat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida. … Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!“ Joosua 24:14, 15

Seni oleme sel aastal rännanud ajas tagasi, uurinud Piibli aja inimeste elu, kelle usk Jumalasse on meie usu ja usalduse allikas. Seejärel vaatlesime mõnede hilisema aja teerajajate elu, kes Piiblit uurides avastasid tõed, mis olid kaduma läinud ja hooletusse jäetud. Nende ustavusest sai meie pärand, mis jätkub tänapäeval nende elus, kes püüavad neid tõdesid maailmale esitada. Kolmandaks uurisime mõnda neist põhiväärtustest, mis meid koos hoiavad ja Jumala lastena identifitseerivad. Viimasel kvartalil uurime lähemalt konkreetseid uskumusi, mis määratlevad meid seitsmenda päeva adventkristlastena. Õpime veidi tundma igat põhiuskumust kahekümne kaheksast, mis meid ühendavad.

Kõige olulisem asi nende uskumuste juures on mõista, et need ei ole absoluutne usutunnistus selles mõttes, nagu on mõne teise usulahu usutunnistus. Meie teerajajad olid näinud inimeste usutunnustusi, isegi neid, mis näiliselt põhinesid Piiblil, saamas eraldusjoonteks, mis tõid kirikutesse korruptsiooni või põhjustasid koguni tagakiusamist ja nende surma, kes ei olnud nõus.

1861. aastal, kaks aastat enne seda, kui seitsmenda päeva adventkogudus ametlikult rajati, tegi J. N. Loughborough ajalehes Advent Review and Sabbath Herald (praegu Adventist Review) sellise avalduse:

„Esimene usust ärataganemise samm on koostada usutunnistus, mis ütleb, mida peaksime uskuma. Teine on selle usutunnistuse muutmine osaduse prooviks. Kolmas on liikmete proovilepanemine selle usutunnistuse alusel. Neljas on kõigi nende ketseriteks kuulutamine, kes seda usutunnistust ei usu. Ja viies samm on selliste inimeste vastu tagakiusamise alustamine.“ (8. oktoober 1861)

Asi ei olnud selles, nagu poleks adventistid teatud asju uskunud ja lausa tugevalt uskunud. Aastaid olid nad koos käinud küünides ja elutubades, sest paljudes kirikutes oli neile öeldud, et nad ei ole teretulnud enne, kui lõpetavad Jeesuse teisest tulekust ja lõpuaja prohvetikuulutustest rääkimise. 1840ndate keskpaigas hakkasid nad pidama seitsmenda päeva hingamispäeva.

Kuidas sai neid uskumusi järgida ilma jäigaks muutumata?

Muutumatu Looja, Sa oled oma rahvast tuhandeid aastaid juhtinud. Kuigi uskmatus ja vildakad uskumused on kõikjal, oled Sina ikka mõned ustavad alles hoidnud. Ma soovin olla nende mõnede ustavate hulgas!

Jaga Facebookis