Jumala Sõna on ülim autoriteet

Issanda Sõnale tuleb vastuvaidlematult kuuletuda, see peab olema meie elus ülim autoriteet. Saul kaldus Issanda selgesõnalisest korraldusest kõrvale ning püüdis südametunnistuse märguandeid vaigistada end veendes, et Issand võtab tema ohvri vastu ja vaatab tema sõnakuulmatusele läbi sõrmede. Kui prohvet Saamuel tuli temaga kohtuma, käitus Saul nii, nagu peaks ta end õigeks inimeseks, ja hüüatas: „Issand õnnistagu sind! Mina olen Issanda käsku täitnud.“ [1. Saamueli 15:13]

Ent tema sõnakuulmatuse eksimatud märgid olid nii ilmselged, et tema kuulekuse kinnitus ei omanud erilist tähtsust. „Aga Saamuel küsis: „Mis lammaste määgimine see on, mis mu kõrvu kostab, ja veiste ammumine, mida ma kuulen?“ Ja Saul vastas: „Need on toodud amalekkide käest, sest rahvas säästis parimad lambad, kitsed ja veised, et neid ohverdada Issandale, su Jumalale; aga teised me oleme hävitanud sootuks.““ „Siis ütles Saamuel: „Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv. Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.““ [1. Saamueli 15:14, 15, 22, 23] …

Jumala Sõna peab olema ülim autoriteet. Issand ütleb: „Ma ei riku oma lepingut ega muuda seda, mis on lähtunud mu huulilt.“ [Psalmid 89:35] Jumal ei saa muuta oma seaduses märgikestki, ilma et Ta lakkaks olemast ülim. Inimesed ei või Jumala seadust väänata, et see sobiks nende arusaamadega. Neil ei õnnestu seda iseendaga kooskõlla seada, nad rikuvad selle korraldusi ja astuvad üle selle ettekirjutustest. Liiga hilja mõistab maailm, et nad ei saa Jumala Sõna üle kohut mõista, vaid et Jumala Sõna mõistab kohut nende üle. Mõelge, kui rumal ja patune on Jumalaga võidelda. Lõpetage oma tahtega Kõikväelise tahtele vastuseismine. Need, kes panevad Jumalale vastu, õpivad viimaks siiski, et nii tehes on nad hüljanud ainsa tee, mis viib pühadusse, õnne ja taevasse. − The Signs of the Times, 9. jaanuar 1896.