Mõnda inimest kuulates võiks arvata, et kristlus on nagu rahulik jalutuskäik kevadhommikuses roosiaias. Kui sa armastad Jeesust, läheb kõik hästi. Õigupoolest kinnitavad mõned, et kui sul on probleeme, siis sellepärast, et sa ei ela õigesti või et su südames on puudu usust ja armastusest. Mõned telejutlustajad kuulutavad koguni, et kui oled Jeesusega ühendatud, õnnistatakse sind ülevoolava jõukusega. Lihtsalt ühendu Temaga ja peavõit ongi käes. Siis on veel positiivse mõtlemise tüübid, kes väidavad, et positiivse mõtlemise jõud toob kujuteldamatud õnnistused.
Jeesus ei kuulunud sellesse kategooriasse. Ta teadis, et oli suundumas risti poole. Ta ei pidanud surema mitte sellepärast, et Tal oli usust puudu, vaid pigem sellepärast, et Tal oli usk. Tema probleemid ei tulenenud faktist, et Ta ei olnud Jumala tahtega kooskõlas, vaid pigem sellest, et Ta järgis seda tõeliselt.
Jeesus teadis üht: et Tema jüngrid käivad sama rada. Peaaegu kõik esimesest kaheteistkümnest surid oma usu tõttu vägivaldset surma. Johannes oli erand. Aga see, et ta ei surnud märtrisurma, ei tähenda, et ta oleks pääsenud tagakiusamisest. Traditsiooni kohaselt kasteti ta evangeeliumile ustavaks jäämise pärast keevasse õlisse.
Ja enne välise vägivalla algust kohtasid jüngrid diskrimineerimist ja eiramist nende poolt, kelleni nad püüdsid evangeeliumi sõnumiga jõuda, ning rahvas tembeldas nad tülitekitajateks.
Samamoodi nagu jüngrid said õppida Kristuse kogemusest, saame meie õppida neilt. Patus kadunud maailma katkematus vaimulikus sõjas peavad need, kes seisavad Kristuse põhimõtete eest, hülgama selle maailma enesekesksed ja ennast ülistavad põhimõtted. See tekitab jätkuvalt pingeid mitteusklikega ning toob kaasa tagasilükkamise ja vahel ka tagakiusamise.
Hea uudis on, et kui seisame Jeesuse eest, seisab Tema meie eest. Me ei ole elu katsumustes kunagi üksinda.
In English