Kui Taavet võis kustutada nälga, süües leiba, mis oli määratud pühaks teenistuseks, siis võisid ka jüngrid rahuldada oma vajadust, napsates hingamispäeva pühitsetud tundidel viljapäid. Preestrid templis tegid hingamispäeval isegi rohkemat kui teistel päevadel. Sama töö igapäevases olukorras oleks olnud patt, kuid preestrite töö oli Jumala teenimiseks. Nende tegevus osutas Kristuse lunastavale väele ja vastas hingamispäeva mõttele. Kuid nüüd oli Kristus tulnud. Jüngrid olid Kristuse tööd tehes Jumala teenistuses ja seda, mis oli vajalik selle töö teostamiseks, võis teha hingamispäeval.
Kristus tahtis õpetada oma jüngritele ja vaenlastele, et Jumala teenimine on esmase tähtsusega. Jumala töö eesmärk maailmas on lunastada inimene, sellepärast on hingamispäeva käsuga kooskõlas kõik see, mida tuleb selle töö nimel hingamispäeval vältimatult teha. Lõpuks nimetas Jeesus end „hingamispäeva isandaks“, Isikuks, kes on üle kõigi kõhkluste ja korralduste. Kõikvõimas Kohtunik mõistis jüngrid õigeks nende samade käskude põhjal, millest üleastumises neid süüdistati. ...
Ühel teisel hingamispäeval, kui Jeesus astus kogudusekotta, nägi Ta seal kuivanud käega meest. Variserid jälgisid hoolega Jeesuse käitumist. Päästja teadis väga hästi, et hingamispäeval terveks tegemise pärast hakatakse Teda süüdistama käsust üleastumises, kuid Ta ei kõhelnud purustamast traditsiooniliste nõudmiste müüri, mis oli laotud hingamispäeva ümber. Jeesus käskis haigel astuda ette ja küsis siis: „Kas tohib hingamispäeval teha head või halba, hinge päästa või tappa?“ Juutide põhimõte ütles, et siis, kui oli võimalus head teha, kuid seda ei tehtud, tehti tegelikult halba. Elu päästmata jätmine võrdus tapmisega. Nüüd esitas Jeesus rabidele just selle mõtte. „Aga nemad jäid vait. Ja vaadates neid vihaga ja tundes meelehärmi nende südamekanguse pärast, ütles Jeesus inimesele: „Siruta käsi!“ Ja too sirutas, ja ta käsi sai jälle terveks.“ (Markuse 3:4, 5) − „Ajastute igatsus“, lk 285, 286.
In English