Mõtted tänaseks
„Jeesus nuttis.“ (Johannese 11:35) See on Piibli lühim salm, kuid ilmselgelt üks kõige liigutavamaid. Jeesus armastas (ja armastab) kõiki inimesi, kuid mõnda pidas Ta oma eriliseks sõbraks. Laatsarus oli üks neist. Pole siis ime, et Jeesus nuttis Laatsaruse haua juures.
Aga mõned arutlevad: miks Jeesus nuttis? Ta teadis, et äratab Laatsaruse taas ellu. Ta isegi ütles, et Laatsaruse surm ei ole pöördumatu: „Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.“ (salm 11) Ja see juhtus nelja päeva pärast, mis ajaks oli Laatsaruse ihu juba lagunema hakanud.
Mis tähtsust on siis Jeesuse pisaratel? Kas see oli tegelikult ainult üks näitemäng? Ei, kindlasti mitte. See on üks selgemaid märke, et Jeesus oli tõepoolest täielikult inimeseks saanud − Ta koges inimeste emotsioone. Vahel oli Tal nälg või janu. Tal oli rõõmu- ja õnnehetki, kuid ka kurbust ja valu. Ning kuigi Ta oli tulnud surma võitma, kohutas surma reaalsus Teda, kui Ta meie keskel oli. Laatsaruse lugu rõhutab rabavalt, kuidas Jumala igavene, kõigeväeline Poeg sai inimeseks, et meid päästa. See võib olla väljaspool meie arusaamisvõimet, kuid ikkagi võime selle fakti eest lõputult tänulikud olla.
Minu palve
Tänan Sind, Issand, et Sa olid valmis nutma, ise lõpuks kavatsedes kõik pisarad ükskord igaveseks ära pühkida!
In English