Jumal on oma Sõnas näidanud ainsa mooduse, kuidas seda tööd tuleb teha. Me peame tegema tõsist ustavat tööd ja nägema vaeva teiste inimeste pärast nagu need, kellel tuleb aru anda. „Parandage meelt,“ kõlas kõrbes Johannes sõnum. …
Kristuse sõnum rahvale oli: „Kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik.“ [Luuka 13:3, 5] Apostlitel kästi kõikjal kuulutada, et patused peavad meelt parandama. Issand soovib, et Tema sulased kuulutaksid praegu seda vana evangeeliumi õpetust, kurvastust patu pärast, patukahetsust ja patutunnistamist. Meil on vaja vanamoodsaid jutlusi, vanamoodsaid kombeid, vanamoodsaid Iisraeli isasid ja emasid, kellel on Kristuse osavõtlikkus.
Patuste nimel tuleb püsivalt, tõsiselt ja arukalt vaeva näha, kuni nad mõistavad, et nad on Jumala seaduse vastu patustajad ning ilmutavad kahetsust Jumala ees ja usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Kui nad on oma abitust seisukorrast teadlikud ja tunnevad vajadust Päästja järele, võivad nad tulla usu ja lootusega Jumala Talle juurde, kes võtab ära maailma patu. Kristus võtab vastu inimese, kes tuleb Tema juurde tõelises kahetsuses. Ta ei põlga murtud ja kahetsevat südant.
Võitlushüüd kõlab lahinguridades. Tungigu iga risti sõdur edasi mitte eneseusalduses, vaid südame alandlikkuses ja tasaduses. Sinu ja minu töö ei lõpe selle eluga. Veidi aega võime puhata hauas, aga kui kostab kutse, jätkame oma tööd Jumala riigis, et edendada Kristuse au. See püha töö peab alguse saama maa peal. Me ei tohi taotleda oma lõbu ega mugavust. Meie küsimus peab olema: mida ma saan teha, et teisi Kristuse juurde juhtida? Kuidas ma saan teistele näidata Jumala armastust, mis ületab tunnetuse? − The Signs of the Times, 27. detsember 1899.
In English