Mõtted tänaseks
Taavet oli kogunud kaunis suure salga mehi, kes olid vandunud talle truudust ja kes toetasid teda võitluses Sauli ja teiste vastu, kes soovisid Taaveti elu kallale kippuda. Neist ustavatest pooldajatest kõige vapram ja kuulsam oli Abisai, Joabi vend, kes oli ühes kokkupõrkes ilma teiste abita võitnud 300 Taaveti vastast (2. Saamueli 23:18−19). Ühe teise juhtumi ajal, kui Simei (Sauli majapidamise liige) loopis Taavetit nii sõnade kui ka kividega, oli Abisai valmis tormama oma juhti kaitsma, kui selleks oleks korraldus antud (2. Saamueli 16:9).
Selle vapra mehe loos on selgelt illustreeritud tingimusteta lojaalsuse väärtust. Nii tema kui ka mehed, keda ta juhtis, olid valmis andma oma elu, et Iisraeli kuningat kaitsta. Nad ei pidanud ühtki ülesannet liiga raskeks ega ühtki ohvrit liiga suureks.
Tore on, kui inimesed ilmutavad tõelist lojaalsust ja sügavat sõprust meie ja nende vastu, kes on meie jaoks erilised. Veel sügavamat muljet avaldab see siis, kui sellised omadused avalduvad ohvrites ja tegudes, millega kaasneb oht. Just selsamal põhjusel ei tohiks me kunagi võtta lojaalsust enesestmõistetavalt. Sellele tuleb vastata siira tunnustuse ja sügava tänulikkuse väljendamisega.
Loodetavasti on sind õnnistatud samasuguste sõpradega nagu Abisai.
Minu palve
Issand, aita mul jääda lojaalseks oma sõpradele ja olla tõeliselt tänulik, kui teised on minule lojaalsed!
In English