Igal pool on seda, mis ahvatleb kristlast kitsast teed hülgama, kuid need, kes tahavad täiustada iseloomu, et see oleks igaviku jaoks kõlblik, peavad võtma oma normiks Jumala tahte ning eralduma täielikult kõigest, mis on Talle vastumeelt. Tuhanded on pattu eksitatud, sest nad on jätnud südame kindluse valveta. Neid haaravad selle maailma mured ja tõeline jumalakartus aetakse südamest välja. Nad kiirustavad innukalt spekulatsioonidesse, püüdes rohkem selle maailma varandust kokku kuhjata. Nii seavad nad end olukorda, kus on võimatu kristlikku elu edendada. „Olge siis arukad ja kained palveteks.“ [1. Peetruse 4:7] Ja kui te palvetate, püüdke tõsiselt hoida oma südant kõigest saastast, sest ilma pingutusteta tehtud palve on pühaduse pilkamine.
„Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.“ [1. Johannese 2:15] Iga hetk meie ajast kuulub Jumalale ja meil pole õigust ennast muredega niivõrd koormata, et meie südames pole enam ruumi Tema armastuse jaoks. Samal ajal ei tohi me oma tegevuses loiud olla. Me peame tegema tööd, et meil oleks abivajajatele anda. Jumal ei soovi, et laseksime oma võimetel tegevusetusega rooste minna. Kristlased peavad töötama ja ajama äriasju, ent selles suunas võivad nad minna teatud piirini ega tohi Jumala vastu pattu teha.
Kuid liiga sageli lasevad kristlased elumuredel võtta aja, mis kuulub Jumalale. Nad pühendavad oma väärtuslikud hetked tööle või meelelahutusele. Kogu nende energia on hõivatud maise varanduse hankimisega. Seda tehes astuvad nad keelatud pinnale.
Paljud end kristlaseks nimetavad inimesed on väga hoolikad, et kõik nende äritehingud kannaksid range aususe pitserit, kuid nende suhet Jumalaga tähistab ebaausus. Ilmalikesse tegemistesse sukeldunult jätavad nad täitmata kohustused, mis on neil ümbritsevate inimeste ees. Nad ei kasvata lapsi Issanda õpetuses ja manitsuses. Perekonna altar on hüljatud, isiklik pühendumine unustatud. Igavesed huvid, mis peaksid olema tähtsaimal kohal, jäetakse teisejärguliseks. Jumalat röövitakse, sest nende parimad mõtted on suunatud maailmale, sest nende aeg kulub väiksema tähtsusega asjadele. Nii on nad laostatud, mitte ebaaususe tõttu teiste kohtlemisel, vaid sellepärast, et nad on petnud Jumalalt välja selle, mis õigusega Talle kuulub. − The Signs of the Times, 17. detsember 1896.
In English