Ja seal olid naised

Naised!

Kas nad on nii tähtsad? Kristliku ajaloo ülestähenduste puhul tuleb imestada, kui tohutult domineerivad on mehed. Kuid evangeeliumikirjutajad tunduvad olevat teisel arvamusel. Nende puhul olid naised, nende tunnistus ja Jeesuse teenimine loo juures ülitähtis.

Matteus lõpetab ristilöömise kirjelduse, öeldes, et seal oli „palju naisi“ tunnis­tajatena. Kõik neli evangeeliumi räägivad, et naised jäid risti juurde lõpuni.

Aga kus olid mehed? Pärast Peetruse korduvat Jeesuse salgamist on ainus Pühakirjas mainitav jünger Johannes, „jünger, keda ta armastas“ (Jh 19:26). Pärast Jeesuse kinnivõtmist Ketsemanis põgenesid nad nii kiiresti, kui jalad võtsid. Neil polnud ilmselt tol hetkel soovi olla surmamõistetud kurjategijale liiga lähedal.

Meeste läbikukkumise taustal särab naiste julgus ja pühendumine veelgi eredamalt.

Matteus ei räägi üksnes, et seal oli „palju naisi“, vaid et nad jälgisid „eemalt“. Me ei tea, miks nad lähemale ei tulnud. Võib-olla ei olnud ohutu tulla hukkamisele liiga lähedale, kui Jeesuse vaenlased kontrollisid olukorda. Võib-olla ei olnud naistel sünnis ristilöömise juures viibida. Või tahtsid nad pilkajatest eemal olla.

Me teame, et nad olid piisavalt lähedal kuulmaks seda, kui Jeesus andis oma ema Johannese hoolde. Kuid kõige olulisem asi, mida me nende naiste kohta teada saame, on see, et nad üldse olid kohal.

Meesjüngrite puudumisel pakkusid nad kannatavale Jeesusele tuge ja ilmutasid lojaalsust siis, kui Ta seda kõige enam vajas. Aga selles polnud midagi uut. Matteus viitab, et nad olid järgnenud Talle Galileast alates ning olid teeninud Teda kogu aeg. Nad olid varustanud rahatut Jeesust kõigega, mida Tal oli vaja füüsiliseks eluks. Nad olid võtnud endale teenija rolli, mida Jeesuse meessoost järelkäijad olid vältinud.

Õnnistagu Jumal jätkuvalt naiste teenistust meie keskel.