Nägemine on enamiku jaoks meist äärmiselt oluline elu osa. Me ei suuda ette kujutada, mida tähendab olla pime, rääkimata pimedana sündimisest. Seepärast püüame kogu elu silmi hoolikalt kaitsta. Need on meie jaoks kallid.
Johannese 9. peatükis leiame loo, kus Jeesus tervendab pimedana sündinud mehe. Enamikus paikadest ei ole see just igapäevane sündmus. Nii ka seal. Kõik olid vapustatud.
Ime oli hämmastav. Juutide peas oli ainus probleem, et see juhtus iganädalasel hingamispäeval. See tõi mängu variserid.
Parim viis kirjeldada nende vaimulikku nägemist pärast tervendatud mehe küsitlemist on udune ja ähmane. Nende grupp ei teadnud, mida arvata. Mõned kahtlesid, kas see üldse on toimunud, kuni nad küsitlesid mehe vanemaid. Kui see pääsetee eitamiseks oli blokeeritud, seisid nad keerulise küsimuse ees. Keegi ütles, et see inimene, kes niisuguseid asju hingamispäeval teeb, ei ole Jumalast. Aga teised juhtisid tähelepanu sellele, et patused ei saaks niisugust imet teha. Kokkuvõttes võime öelda, et nad olid segaduses.
Siis olid veel vanemad. Neil polnud kahtlust, et nende poeg oli sündinud pimedana ja nüüd nägi selgelt. Ent lõpuks lasid nad oma nägemist moonutada hirmul, et neid visatakse sünagoogist välja, ja võimalikul sotsiaalse positsiooni kaotamisel kogukonnas. Seetõttu nägid nad hirmusilmadega.
Ja siis veel mees ise. Tema jaoks oli kõige tähtsam, et ta üldse nägi. Ta ei olnud selleks varem võimeline. Ta teadis, et oli kogenud esmaklassilist imet.
Kui temalt küsiti, kes on Jeesus, nimetas ta Teda alguses prohvetiks (Jh 9:17). Kuid viimaks nägi ta Temas Issandat ja kummardas Teda (salm 38). Tervendatud mees nägi ususilmadega.
Kuidas on minuga täna? Kuidas näen mina? Kuidas on minu vaimuliku silmanägemisega?
Isa, palun aita mul Sind selgemini näha! Aita mul jätta maha moonutav hirm! Tee mind võimeliseks nägema elavamalt ususilmadega!
In English