Lootus. Mida see tähendab? Ma kuulsin kedagi ühel päeval ütlemas, et ta loodab, et ta sugulane Fred saab talle järgmisel suvel külla tulla. See, kuidas me tavaliselt kasutame seda sõna, näitab enamasti meie ebakindlust. See on pigem nagu soovimine. Kuid see pole viis, kuidas seda sõna kasutab Paulus. Temale on „lootus” kindel asi. Lootuses pole vähimatki kahtlust. Kui ta räägib Jeesuse teise tulemise „õndsast lootusest”, siis ei tähenda see, et ta soovib seda, kuid et see võib, aga võib ka mitte aset leida. Ei! Tulemine on kindel! Küsimus ei ole selles, kas see leiab aset, vaid selles, kunas see aset leiab. Apostel kasutab sõna „lootus” samamoodi ka tänases tekstis. Seepärast ta saabki roomlastele öelda, et lootus ei jäta neid häbisse. Loomulikult räägib ta kristlaste lootusest, mitte üldisest. Wayne Hooper kujutas kristlikku lootust oma suurepärases hümnis:
Meil on see lootus hinges põlemas – lootus, et Jeesus tuleb taas!
Meil on see usk, Ta selle äratas – usk, et Ta tõotus täitub aus!
Usume, et aeg on käes, millal rahvad suures väes ärkavad ja hüüavad:
„Halleluuja Kuningal’!”
Meil on see lootus hinges põlemas – lootus, et Jeesus tuleb taas!”
Paulus ja Wayne on samal lainepikkusel. Need, kes on panustanud oma usus Jeesusele, ei pea pettuma. Neil on kindlus. Apostel läheb edasi ja ütleb, et meil kristlastena on lootus, „sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi” (Rm 5:5). „Välja valatud” pole tagasihoidlik sõna. See tähendab „üle ujutama”. Jumal ei anna meile armastust tilga kaupa, vaid lausa kosena. Õigupoolest on „armastus” Pauluse kirjades huvitav sõna. Me mõtleme tihti Johannesele kui armastuse apostlile, kuid Uues Testamendis esinevast 116 korrast, mil on kasutatud sõna „armastus”, on Paulus vastutav neist kahe kolmandiku eest.
Ta teab, et kogu lunastusplaani keskmes on Jumala armastus – Jumala, kes nii väga hoolis maailmast, et Ta saatis oma Poja. See armastus mitte ainult ei saatnud Poega, vaid tagab meile ka pääste.
In English