Lepituspäev

Vana Testamendi pühamuteenistuses kanti kahetseva patuse süü sümboolselt ohvriloomale ja preester viis selle siis sümboolselt templisse. See osutas ettepoole Kristuse tööle meie heaks. Ristil täitis Ta oma elu andes päästetingimused täielikult. Meie patud kuhjati Tema õlgadele või nagu Paulus ütleb, Jeesus on tehtud „patuks meie asemel“ (2. Kiri korintlastele 5:21).

Pärast risti läks Jeesus taevasse, et esitada oma ohvrit inimese patu lepitusena. Ilmutusraamatu suures troonisaalistseenis, mida vaadates Johannes nuttis, sest ei leidnud kedagi, kes olnuks väärt avama Jumala käes olevat kirjarulli, nägi ta äkitselt Jeesust kui tapetud Talle (Ilmutuse 5.2−6). Samamoodi nagu preester esitas patuse asemiku vere pühamus sisemuses, nii esitas Jeesus oma ohvri taevases pühamus. Kakskümmend neli vanemat kuulutasid Jeesuse väärt olevaks: „Sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi.“ (salm 9)

Iisraeli leeris kanti ohvriveri koos Jumala rahva süüga kogudusetelki Jumala ette kogu aasta. Siis lepituspäeval puhastati kogu pühamusse kogunenud „roojus“ (3. Moosese 16:16) täielikult.

Pane tähele Kirjas heebrealastele kirjeldatud sündmuste järjekorda. Kõigepealt ohverdati Jeesus, „et ära kanda paljude patud“. Meie patt ja süü pandi Jeesuse peale ja Tema kandis need minema. Teisel tulekul ilmub Jeesus „mitte enam patu pärast, vaid päästma“. Patt on täielikult ja lõplikult välja juuritud. Pääste, mille Ta meile kindlustas ja mida me võime kindlas usus endale nõutada, realiseerub täielikult ja lõplikult, kui Ta tuleb meile järele. Patt ja kannatused on läbi ning Jumal „pühib ära iga pisara“ igaveseks (Ilmutuse 21:4).

Vahepeal teenib Püha Vaim „pärandi tagatisena“ (Kiri efeslastele 1:14) ja võimaldab meil hakata elama nii, nagu oleksime juba seal. Lase tänasel päeval kellelgi heita pilku sellele, mida Jumala Tall saaks tema heaks teha.