Kaks või kolm või kaksteist tarka

Avaldatud 25.12.2019

Ja kas nad sõitsid või kõndisid?

Me kohtame neid igal aastal jõulude aegu uuesti: kolme tarka meest, ei rohkem ega vähem. Aga mida me nende kohta päriselt teame?

Kes või mis on magoi?

Kreeka keeles nimetatakse neid magoi’ks (mitmuse vorm sõnast magos), mille Piibli tõlkijad on tõlkinud kui targad mehed. Kui seda sõna Uues Testamendis kasutatakse, siis enamasti tõlgitakse see kui nõid või maag (Ap 13:6–8). Kontrast Matteuse Jeesuse-otsijate ja Barjeesuse, Pafose valeprohveti vahel, kes oli „täis kõiksugu kavalust ja kõiksugu kelmust“ (s 10), ei oleks saanud teravam olla. Magos’e mõlemad vastuolulised tähendused on klassikalises kreeka kirjanduses esindatud. Barjeesus ja Matteuse magoi on näited neist kummastki. Magoi on täielik vastand Küprose valeprohvetile Barjeesusele, „kuradi pojale /.../, kõige õiguse vaenlasele“ (s 10). Nad on Pühakirja osas teadlikumad kui kuningas Heroodes ja tema Toora-asjatundjad. Kuna nad on Tema häälele avatud, kasutab Jumal neid oma Poja päästmisel alatu ja tapahimulise monarhi Heroodese käest.

Matteus ei kasuta seda fraasi, kuid meie nimetame neid kolmeks idamaa kuningaks. Kust pärineb see kuninglikkusele viitav epiteet? Kolmanda sajandi kristlik kirjanik Tertullianus (suri 240 AD) märkis, et idast pärit inimesed pidasid tarku mehi peaaegu kuningateks (Adversus Marcionem, 3. 13. 8)1 . Kuuendast sajandist pärit idamaised mittekanoonilised tekstid „Aarete koobas“ (Fol. 40b. Col. 2) ja Armeenia lapsepõlveevangeelium (5. 10) näitavad, et sild kuninglikkuse suunas on ületatud. Lääne kristlus (Rooma kirik) ei lähe nii kiiresti edasi. Arles’ metropoliit Caesarius (suri 542 AD) pidas jutluse, milles väljendas avatult seisukohta, et targad mehed olid kuninglikust soost (jutlus 139). Ent kuni kümnenda sajandini ei kujutanud kunstnikud tarkade peas krooni kui kuninglikku sümbolit.2

On arvatud, et sellele arusaamisele on aluse pannud Jesaja ja psalmist: laulja kirjeldab, et kuningas tuleb ida poolt, ja prohvet Jesaja viitab idamaade valitsejatele, kes toovad kulda ja viirukit. Psalmisti tekstis toovad kuningad kingitusi kuninga pojale (Ps 72:1, 10, 11); Jesaja teksti järgi esitletakse nende rikkusi ja kingitusi siis, kui Jumala au paistab oma rahvale (Js 60:3, 6).

Kuninglikkuse tõlgendused, mis piiblitekstidest alguse saavad, ei ole tingimata Piibli-põhised. Matteuse 2:11 ei ole Jesaja 60:6 prohvetikuulutuse täitumine üksnes seepärast, et mõlemas salmis mainitakse kulda ja viirukit. Selliste prohvetikuulutuste täitumise mõistmise peamine võti peitub selles, kuidas Uue Testamendi autor Vana Testamendi materjali kasutab.

Matteusel, kes tsiteerib Vana Testamenti väga palju, ei ole midagi öelda ühegi lõigu kohta Piiblis, mis räägiks kolmest targast mehest. See on väga informatiivne, kuna nii paljud Vana Testamendi tsitaadid keskenduvad Jeesuse sündimise loole. Matteus on selgesõnaline: Jeesuse sünni kuulutus (Mt 1:22, 23) on Jesaja ennustuse täitumine – neitsi jääb lapseootele (Js 7:14). Joosepi lahkumine Egiptusest pärast seda, kui Jumal oli ta beebi-Jeesuse kaitsmiseks sinna saatnud (Mt 2:13–15), on Hoosea ettekuulutuse täitumine: Jumal kutsub oma poja Egiptusest (Hs 11:1). Raaheli lohutamatu nutt oma laste pärast (Jr 31:15) täitub selles, kui juudi emad leinavad oma tapetud imikuid ja alla 2-aastaseid lapsi, kui Heroodes andis vastavasisulise käsu, vabanemaks juutide kuningast, kes oli äsja sündinud (Mt 1:17, 18). Seega, Matteuse vaikimine prohvetliku tõdemuse või ennustuse tähtsuse osas Jesaja 60-s või Psalm 72-s on kõnekas; Psalm 72 ja Jesaja 60 on targu Matteuse magoi piibelliku tõlgendamise juures tähelepanuta jäetud.

Kui me teadvustame Matteuse kasutatud ühiskondlikke positsioone – väeülem (Mt 8:5; 27:54), sõdur (Mt 8:9; 27:27), preester (Mt 21:15), kirjatundja (Mt 2:4, 8:19), variser (Mt 3:7; 12:2), maavalitseja (10:18; 27:2); kuningas (2:1, 3, 9) –, siis peaksime sama tegema magoi suhtes (s 1, 7, 16). Nagu märgitud, tähistab see termin haritud inimesi, kes tegutsesid unenägude tõlgendajate või riiginõunikena; nad olid targad mehed, mitte kuningad.

Kolm meest või kolm andi

Varakristlik teoloog Origenes (surn AD 253) on esimene teadaolev inimene, kes kirjutas, et tarku mehi oli kolm, kuigi nende arv kõigub paari ja kaheteistkümne vahel.3 Abiks paavst Leo I jutlused tarkade meeste teemal (jutlus 31, 33, 34, 36), kujunes konsensus, et tarku mehi oli sama palju kui kingitusi. Nagu positsioonid, nii huvitasid Matteust ka arvud: kaks kurjast vaimust vaevatud meest (Mt 8:28), 12 jüngrit (Mt 10:1; 11:1), kaks pimedat meest (Mt 9:27), 4000 meest (Mt 15:38). Aga ta ei pidanud kordagi vajalikuks nimetada tarkade meeste arvu. Samuti teab ta palju nimedest – tema esimene peatükk, sugupuu, annab sellest piisavalt tunnistust; samuti nimed Maarja, Joosep ja Immanuel.

Kuid Matteust ei saa seostada tarkade meeste nimede nimetamisega, nagu traditsioon on selle kujundanud: süüria legendi järgi Hormizdadh, Izgarad, Perozadh; etioopia loo järgi Tanisuram, Maliko ja Zesesba; Ator, Sator ja Petatoras4 ; Eenok, Melkisedek ja Eelija, kes tulid taevast Jeesuslast külastama5 ; V sajandi kreeka loo järgi, mis VIII sajandil ladina keelde tõlgiti, Bithisarea, Melhior ja Gathaspa; või tänu VI sajandi armeenia evangeeliumile võidukas trio Melhior, Gaspar ja Balthasar.

Oluline asi

Matteus ei keskendunud nimedele, numbritele ja staatusele, kuid üks asi oli väga tähtis. Kõige olulisemana kõrgus kõige muu kohal tema lugu Jeesusest ja lunastusest, mida Ta toob. Kui taeva saadik annab Joosepile juhiseid, ei jäta Matteus Maarjat kõrvale: „Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.“ (Mt 1:21) Nimed ja numbrid, staatus ja rass – kõige selle vastu tunnevad inimesed Jeesuse loo juures huvi. 14. ja 15. sajandi vahel tulid sellesse loosse mustad magos’ed, võibolla sellepärast, et keegi soovis rõhutada loo universaalsuse olulisust. Iroonilisel kombel olid neil meestel valgete eurooplaste kombed ja selline geograafiline taust, mis seadis tõsise kahtluse alla nende piibliaegse päritolu.

Kuid välimuse üht- või teistlaadi moonutused, olgu need õrnalt rassistlikud või üllalt globalistlikud, ei olnud Matteuse mõtteis vähimalgi määral esindatud. Habeme või sileda lõuaga, vana või noor, valgevõi mustanahaline – need ei ole tema loo elemendid. Tema ükskõiksus nende suhtes näitab meile tema loo narratiivset eesmärki; Matteus ei keskendu rassile ega välimusele, vaid inimeste muutumisele, kui neil on olnud eesõigus puutuda kokku Jeesusega. Olenemata nahavärvist või vanusest või positsioonist saavad Kaanani naine (Mt 15:22), Küreene mees (Mt 27:32) ja idamaa magoi’d õnnistuse osaliseks ja see on oluline, kuna nad said olla koos Jeesusega, keda Matteus näitab kui Iisraeli lootust ja ajastute Messiat, Aabrahami esiisa, Taaveti kuninglikku poega (Mt 1:1).

Samuti nagu nahavärv, ei ole Matteuse jaoks oluline tarkade meeste reisimisviis, nad võisid kõndida kuni 37 kilomeetrit päevas või nagu jõulukaartidel ja -filmides, võisid nad sõita kaamelitega kuni 150 kilomeetrit päevas. Nende saabumise päev võis ja võis ka mitte olla 6. jaanuar, mida nii paljudes LadinaAmeerika ja ka muudes maailma piirkondades tähistatakse päevana, mil lapsed saavad kingitusi. Meil ei ole selle kohta andmeid. Selle kuupäeva arvestamine sõltub teisest traditsioonist – Jeesuse sündimise tegelikust päevast, 25. detsembrist, mille kohta meil samuti ei ole andmeid.

Nii palju sellest loost jääb puudulike andmete taha, detailide teha, millele me omistame nii palju jõudu: meil ei ole nende nimesid, nende arvu ega nende saabumise kuupäeva. Aga me teame, kust nad tulid – nad olid paganad idast (Mt 2:1), me teame, kuhu nad tulid – kohta, kus oli vastsündinu (s 9), me teame, miks nad tulid – kummardama kuningat (s 2). Sellest teadmisest piisab nii üleilmselt kui ka mulle isiklikult.

Kas ma tean, kust mina pärinen? Kas ma tean, kuhu olen teel? Kas ma olen kooskõlas tarkuse ja pühendumisega, mida näitasid üles need antiikaja idamaa mõttetargad? Ja kas ma olen teel kummardama Kuningat?

Carlos Olivares on LõunaAmeerikas asuva Brasiilia adventülikooli teoloogiaprofessor

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann


  1. Abel Fabre, Pages d’art chrétien (Paris: Bonne Presse, 1910), lk 79–81.
  2. Jeffrey Spier, Picturing the Bible: The Earliest Christian Art (New Haven, Conn.: Yale University Press, 2008), lk 181; Opus Imperfectum in Matthaeum 2; The Book of the Bee, lk 39; Walter Lowrie, Christian Art and Archeology (New York: Kessinger Publishing, 2003), lk 212.
  3. Isaac Casauboni, De rebus sacris et ecclesiasticis exercitationes XVI (Francfort, 1615), lk 137.
  4. Jacques d’Auzoles, L’Epiphanie, ou Pensées nouvelles à la gloire de Dieu, touchant les trois Mages (Paris: Alliot, 1638), lk 243–245, 276.
Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat