Nende salmidega oleme jõudnud episoodi, mis on mitmes mõttes Jeesuse elus kõige kriitilisem. William Barclay ütleb selle kohta „Jeesuse elu kriis. Ükskõik mida jüngrid võisid arvata, aga Tema teadis kindlalt, et ees ootab möödapääsmatu rist. Asjad ei saanud enam kaua kesta. Vastasrind kogunes ründamiseks. Nüüd oli Jeesuse ees probleem ja küsimus – kas Ta oli üldse kellelegi mõju avaldanud? Kas Ta oli midagi saavutanud? Või kui teisiti väljendada, kas üldse keegi oli avastanud, kes Ta tegelikult on?“
Ainus viis teadasaamiseks oli küsida neilt, kes olid Talle kõige lähemal, neilt, kes pidid peagi, endale teadmata, võtma ustavate apostlitena Tema liikumise üle. Sel hetkel oli küsimus, kas nad olid õppinud peamise asja, mida oli neil jüngritena vaja teada, sest ilma selle arusaamiseta, mida Jeesus püüdis neile kui jüngritele anda, ei või neist iial apostleid saada.
Jeesus ei hoolinud tegelikult, mida teised Temast arvasid, kuid Tal oli hädasti vaja teada jüngrite arvamust. Ta oli jõudnud oma teenimistöö kriitilisse hetke.
Nii esitas Ta küsimuse, mis on kõige muu aluseks: „Kelle teie ütlete minu olevat?“ Kõik sõltus nende vastusest. Kergendustundega kuulis Jeesus Peetruse vastust: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.“ Sel hetkel teadis Ta, et Tema töö ei olnud ebaõnnestunud. Jüngrite silmad olid viimaks avanenud.
Aga kuigi nad mõistsid, kes Jeesus on, polnud neil aimugi, mida see tähendas. Seepärast näeme, kuidas Jeesus andis jüngritele korralduse, „et nad kellelegi ei ütleks, et tema on Messias“ (salm 20). See tundub imeliku keeluna, aga see oli vajalik, sest Peetrus ja teised jüngrid ei mõistnud veel, mis oli Tema tegelik ülesanne. Nad lähtusid ikka veel vallutava kuninga ideest. Ja see on normaalne, sest pole tõendeid, et keegi juutidest oleks enne Kristust mõelnud kannatavast Messiast.
Mõnikord on meil piisavalt teadmisi, et olla ohtlik. Tasakaalustatud arusaamine on ülioluline, enne kui suu liiga lahti teeme.
In English