Rahvana ootame oma Issanda tulekut taevapilvedel. Kui hoolikalt peaksime oma südant uurima, et teada, kas oleme usus või mitte. Tundub, nagu oleks paljude silmade ees hämu, sest nad ei mõista vaimulikke asju ega tunne ära Saatana tegevust nende hinge lõksu püüdmisel. Kristlased ei tohi olla kirgede orjad; neid peab juhtima Jumala Vaim. Kuid paljudest saab vaenlase mängukann, sest kui kiusatus tuleb, ei toetu nad Jeesusele, vaid muretsevad end Tema käte vahelt välja ning segaduses kaotavad kogu usu ja julguse. Neil ei ole meeles, et Jeesus aitas neid mineviku raskustest läbi, et Tema armust piisab iga päeva katsumusteks ja et Tema suudab aidata ka käesolevas hädas.
Meil on väikestes, igapäevastes raskustes ebaõnnestumisi ning me laseme neil end ärritada ja vaevata; me kukume nende tõttu ning meist saavad komistuskivid endale ja teistele. Kuid kõige tähtsamad õnnistused tulevad nende igapäevaste pahandavate asjaolude kannatlikust talumisest, sest me saame jõudu suuremate raskuste kandmiseks. Saatan rõhub meid kõige karmimate kiusatustega ning me peame õppima igas hädaolukorras Jumala juurde tulema. …
Me nimetame end Piibli kristlasteks ja meid ei ole jäetud pimedasse, et teha üks samm teise järel teadmatuses. Me peame teadma, kuhu me lähme. Me ei saa olla pimeduses, kui järgime oma juhina Kristust, sest Ta ütleb: „Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Johannese 8:12) Kui tee näib olevat tulvil raskusi ja pimedusega varjatud, peame uskuma, et eespool on valgus. Me ei tohi pöörduda paremale ega vasakule, vaid peame tungima edasi, vaatamata kõigile katsumustele ja kiusatustele. − The Review and Herald, 19. mai 1891.
In English